Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2019/01/18/11722973t1h507b.jpg)
Kunagi usuti millegipärast, et kui lepatriinu juhtub inimesel maanduma, siis läheb inimesel hästi. Vaevalt sel uskumusel mingit ratsionaalset seletust on, aga ilus ikkagi. Minu jaoks jällegi on paljutõotav, kui uus aasta algab hea albumiga. Küllap on üks esimesi, kui mitte päris esimene tänavuse aastanumbriga kodumaine album Jan Helsingi diskograafia teine kauamängiv „Käed“.
Bändi debüüt „Kajalood“ ilmus 2014. kevadel ning sellega võrreldes – kui just peab võrdlema – on Jan Helsing teinud tõhusa sammu edasi. Debüüdi sümpaatne, kuid veidi ebalevalt mõjuv tervik on minevik. Jan Helsing on vahepealsete aastate jooksul muutunud oluliselt küpsemaks ja täiskasvanumaks, „Käed“ on ühtaegu nii unistav kui ka konkreetne. Emotsioone ja erinevaid kihte on parasjagu, aga mitte ülearu.