Aja auk. David Bowie tipphetk

David Bowie 1983. aastal. Foto: Ralph Gatti

Jaanuari algus on külm aeg, jõulud on möödas, päev on lühike, kuid ööbik, nagu on öelnud klassik, kevadet ei paista.

Just sellisesse aega paiskas 14. jaanuaril 1977 David Bowie oma plaadi „Low“, mida nüüdseks peetakse laialdaselt tema parimaks, ühtlasi pani see alguse tema kuulsale ja eksperimentaalsele ja võrreldamatule „Berliini-triloogiale“ („Low’le“ järgnesid „Heroes“ ja „Lodger“).

Olukord oli Bowie jaoks tol hetkel selline, et oma eelmise plaadi „Station to Station“ tegemist ta ei mäletanudki, sest kokaiin võttis oma. „Mulle hiljem räägiti, et see tehti L.As, aga ega ma ise ei mäleta.“ „Station to Stationi“ kohta arvas kriitik Lester Bangs, et Bowiest on lõpuks saanud poosetaja asemel kunstnik. L.A ja kokaiin olid ta ära väsitanud, selle asemele olid sugenenud soov minna Euroopasse ja mingil moel sulguda. Ning minna ka kunstilises mõttes edasi. Lisaks märkimisväärsele kokaiinipõletusele oli see aeg tema jaoks keeruline ka kohtuprotsessi tõttu oma endise mänedžeri Tony DeFriesiga, kellele kuulus seni pool Bowie sissetulekutest. Muusik ei olnud sellise asjaga rahul ja tahtis orjastavatest tingimustest vabaneda.

Kõigepealt jõudis ta Pariisi, asudes elama lossi. Ta võis päevade kaupa magamata olla ja vaadata järjest ühte ja sama filmi. Tema tolleaegseid elutingimusi on lihtne ette kujutada motiividena mõne 19. sajandi lõpu dekadendi või miks mitte ulmekirjanik J. G. Ballardi teosest. Laulab ta ju ka „Low“ ühes tuntumas loos „Sound and Vision“, et „sinine on mu tuba, kus ma hakkan elama, kardinad alati ees, midagi pole teha ega öelda“.