In memoriam: Jonas Mekas

Leedulane Jonas Mekas – üks kõige olulisemaid inimesi eksperimentaalse kino ajaloos. Foto: Furio Detti

Siit ilmast on 96 aasta vanuselt lahkunud leedu-ameerika filmitegija, luuletaja, kunstnik ja kinolegend Jonas Mekas, keda on nimetatud ka Ameerika avangardkino ristiisaks. Tegu oli ühe olulisima inimesega kogu eksperimentaalse filmikunsti ajaloos. Kolmapäeval oma kodus New Yorgis surnud Mekase töid on näidatud nii muuseumites kui ka kinodes üle kogu maailma. Mekas jõudis teha elu jooksul ligi 60 filmi ning tema loomingu austajate seas on ka tänapäeva USA režissöörid – alates Jim Jarmuschist ja Martin Scorcesest kuni John Watersi ning Harmony Korine’ini.

Jonas Mekas sündis 1922. aastal Põhja-Leedus Läti piiri lähedal Semeniškiai külas, kus ta kasvas üles koos õe ja nelja vennaga. Noore mehena osales ta vastupanus nii nõukogude võimule kui ka hiljem natsidele. Mekas põgenes Leedust 1944. aastal ning sattus seejärel Saksamaal Wiesbadenis põgenikelaagrisse. Pärast sealt vabanemist õppis tulevane filmilegend Mainzi ülikoolis filosoofiat ja romanistikat. Aastal 1949 kolis tulevane filmihiid koos oma venna Adolfasega New Yorki.

Ehkki noor pagulane ei osanud USAsse saabudes sõnakestki inglise keelt, uskus ta, et leiab just filmikunsti kaudu tee laiema publikuni. Kaks nädalat pärast New Yorki saabumist laenas noormees raha kokku ning ostis endale oma esimese 16-millimeetrise amatöörfilmikaamera Bolex, mis on üleskeeratav – siit ka Mekase filmikeele eripära. Nimelt, kuna ta sellest kaamerast ei loobunud, on enamiku Mekase filmide kaadrid maksimaalselt nii pikad, kui üleskeeratav kaamera filmib.

Mekase esimesed filmid sündisidki käeharjutustena. Võiks öelda, et need olid omamoodi poeetilised koduvideod. Esiotsa filmis Mekas leedulaste üritusi eksiilis (ja sai selle kaudu USAs kuulsaks). Siis aga sai ta ametlikult tööd ning astus laiemale kultuuriväljale. Tihe kunsti- ja kultuuriskeene võttis ta hästi omaks: Mekase lähisõprade seas olid hiljem näiteks John Lennon, Yoko Ono, Andy Warhol, Jurgis (George) Mačiunas (rühmituse Fluxus rajaja); tema laiemas tutvusringis olid ka Nico, Allen Ginsberg, Jackie Kennedy ja Salvador Dalí. Kunstnikud, luuletajad, kuulsused – Mekas oli selle kõige keskel. Väidetavalt oli nimelt Mekas see, kes tutvustas Lou Reedi Warholile.

Aastal 1954 asutas Jonas Mekas koos oma vennaga ühe suurima Ameerika filmiajakirja, neli korda aastas ilmuva Film Culture’i. See oli omamoodi agoraa, milles võrsunud isevärki mõtted toona moodustuva avangardkino kohta viisidki Ameerika underground-kino tekkeni. Mekas oli ühtlasi üks Anthology Film Archivesi kaasasutajaid – see on New Yorgi East Village’is asuv maailma suurim eksperimentaalsete filmide arhiiv, kus linastub tänaseni kummalisi või piire nihutava sisuga filme.

Mekase enda filmid (näiteks 1969. aasta «Walden» või 1976. aasta «Lost, Lost Lost») on pea kõik omamoodi melanhoolsed ja poeetilised päevikud – ehkki ta ei vastandunud algul Hollywoodi kinole teadlikult, on neis päevikutes tajutav teatav äraolek, püsitus, kodutus. Nukrus ja poeesia. Filmija suhe ümbritsevaga nihestub siin meeldivalt – Mekas toob oma filmide kaudu välja igasuguse autobiograafia keskmes oleva mõistatuse. Ühelt poolt on igasugune kõneakt alati «endast» rääkimine, teisalt aga on inimesel endast tegelikult võimatu rääkida, kuna ta jääb paratamatult ka iseendale mõistatuseks. Mekase filmid on küll «loomulikud» ja autobiograafilised (tema intuitiivsed käe- ja silmapikendused), ent samas alati ka sünteetilised, selgesti kokku pandud, komponeeritud ja monteeritud artefaktid. Ühekorraga privaatsed mälestused ja avalikud unenäod.

Ometi on Mekas ise oma filmide kohta selge sõnaga öelnud, et teda huvitavad ilusaid ja rõõmsad asjad ning situatsioonid – ta soov oli alati, et tema filmid tooksid vaatajatele rõõmu. Ehkki ta tegeles kogu oma elu (enda) mineviku ja mälumaastikega, oli ta pilk mingis mõttes alati suunatud tulevikku. Vilniuse kunstiakadeemia audoktoriks saades ütles ta tulevastele põlvedele oma videotervituses: «Inimene on nagu instrument, mis püüab kinni ka kõige õrnemad võbelused; ka need, mille aeg alles tuleb. /…/ Meie vaimustus, lummatus peab olema osa meie olevikust. Ja see ongi kõige raskem – me peame nägema kõike ja võtma kaasa minevikust kõik, mis seal tehtud, ent meie kõige olulisemaks ülesandeks jääb ikka töö iseendaga. Et me jääksime oleviku subtiilseteks instrumentideks.» Võtkem tema nõu kuulda.