R, 9.12.2022

Eesti muusikas on head ajad

Ülevaade tänavustest Eesti Muusikaauhindade võitjatest
Janar Ala
, ajakirjanik
Eesti muusikas on head ajad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ewert and the Two Dragons.
Ewert and the Two Dragons. Foto: Madis Sinivee

Kui vaadata tänavusi EMA-l pärjatuid ja nomineerituidki, tekib küsimusi, miks just tema (iseenesest on selline küsimus üks tavalisemaid reaktsioone ükskõik millise subjektiivsusel põhineva otsuse juures). EMA seinast seinani rohkem või vähem muusikaga seotud inimestest koosnevat žüriid on muu hulgas kritiseeritud ka kui liiga laiapõhjalist.

Eesti Muusikaauhinnad 2019 laureaadid

Aasta album – Ewert and The Two Dragons, «Hands Around the Moon»
Aasta parim laul – Nublu feat. Reket, «Mina ka»
Aasta ansambel – Ewert and The Two Dragons
Aasta naisartist – Lenna
Aasta meesartist – Nublu
Aasta popalbum – NOËP, «Heads In The Clouds»
Aasta rock-album – Ewert and The Two Dragons, «Hands Around the Moon»
Aasta metal-album – Talbot, «Magnetism»
Aasta hiphop/rap-album – Tommy Cash, «¥€$»
Aasta alternatiiv/indie-album – Maarja Nuut & Ruum, «Muunduja»
Aasta debüütalbum – Sander Mölder, «TIKS 068»
Aasta elektroonikaalbum – Sander Mölder, «TIKS 068»
Aasta jazz-album – Estonian Voices, «Taat läks lolliks»
Aasta etno/folk/rahvalik album – Puuluup, «Süüta mu lumi»
Aasta klassikaalbum – Erkki-Sven Tüür, «Illuminatio. Whistles and Whispers from Uluru. Symphony No. 8» (esitajad Lawrence Power, Genevieve Lacey, Tapiola Sinfonietta, dirigent Olari Elts)
Aasta muusikavideo – Tommy Cash, «Little Molly» (režissöörid Tommy Cash ja Anna-Lisa Himma)
Panus Eesti muusikasse – Mahavok

Kipub olema justkui ka nii, et kui keegi on juba hakanud auhindu saama, siis saab ta neid jätkuvalt – kui nimi kirjas ja bränd sisse töötatud, siis naljalt see enam ei kustu. Materjali, mis otsuse langetamiseks ideaalis läbi tuleks töötada, on palju ja tõenäoliselt käib valiku tegemine paljuski ka meetodil, et hääle saab see, keda lihtsalt kõige paremini tead või kes (enam-vähem) meeldib.

Nublu.
Nublu. Foto: Madis Sinivee

Nublu, kes pälvis iseenesestki mõista aasta meesartisti tiitli ja Reketiga tehtud loo «Mina ka!» eest aasta laulu tiitli, teeb kaasa ka aasta naisartistiks kuulutatud Lenna plaadil «3X». Popalbumi kategoorias jõudis see plaat nominentide nimekirja, kuid pidi alla vanduma NOËPi viie looga EP-le «Heads in the Cloud».

Noep.
Noep. Foto: Madis Sinivee

Minul Lenna uue väljalaske kohta paraku väga palju häid sõnu öelda ei ole. Koostöös produtsent Raul Ojamaaga sündinud album on võrreldes Lenna varasemate plaatidega «Lenna» ja «Teine» (mis mõlemad on toonud EMAdel Lennale ka ohtralt tunnustust) eklektilisem – see liigub elektroonilisest power- ja mitte-powerpop’ist r’n’b ja ballaadideni ning tõestab taas, kui keeruline on Eestis teha kvaliteetset kommertspopp-plaati.

Lenna.
Lenna. Foto: Madis Sinivee

Olen seda mõtet vist varem väljendanud, aga ilmselt saavad korralikul tasemel kommertspopi produtseerimisega hakkama ainult need kultuuri- ja majanduskeskkonnad, kus on ette näidata ka rahvusvahelisel tasemel tippsporti. Need asjad peavad olema omavahel seoses. Kõikuva tasemega plaadi vaata et paratamatu tipphetk on Nublu räpiosa loos «Keeruta». Kui panna see olukord maanteekeelde, võib öelda, et kui Lenna sõidab näiteks kiirusega 65 km/h, saabub korraks Nublu umbes kaks korda suurema kiirusega, võtab ta korraks sleppi, kuid läheb peagi edasi, oma teed, oma kiiremat ja tänapäevasemat teed.

Maailma mastaabis domineeris aastal 2018 räpp, Nublu põlvkondade- ja maitseteülene edu näitab, et enam-vähem sama võib öelda ka Eesti kohta. Kuna albumit pole Nublu välja andnud, jääb tema jälg tänavustel EMAdel ehk isegi pisut väiksemaks, kui see tegelikult oli.

Nublu ja Reket.
Nublu ja Reket. Foto: Madis Sinivee

EMAde järgi võiks laias laastus otsustada, et räpi kõrval on Eestis praegu kõige olulisem muusika pärimusmuusika, mille mõjuväli ulatub mitmesse žanrijaotusse. Pärimusmuusikat kasutavad, töötlevad ja tõlgendavad parim debüüt- ja elektroonikaplaat (Sander Mölderi «TIKS 068»), parim jazz-plaat (Estonian Voicese «Taat läks lolliks»), parim alternatiivalbum (Maarja Nuudi ja Ruumi «Muunduja») ning mõistagi ka parim etnoplaat (Puuluubi «Süüta mu lumi»).

Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv.
Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv. Foto: Madis Sinivee

Selle põhjal võiks pisut niimoodi keel põses üldistada, et Eesti muusikas näeb justkui vastuhakku maailmas pigem edenevale heli- ja mõttepildi tehnoloogilisusele, andes masinlikule kohatusele vastukaaluks soojemat sorti kohatunnet. Skafandri asemel proovitakse selga natuke sügelevat ökopoest ostetud lambavillast kampsunit ja/või mütsi.

Mainitud albumid ei ole oma tasemelt muidugi kõik ühtviisi võimsad. Maarja Nuuti ja Ruumi võib klassifitseerida kui toore ja kompromissitu kõlaga praegusaegset noise-techno’t või ambient’i, kuhu on sujuvalt integreeritud ka Nuudi varasemaid etnojälgi ning mis on pikk samm edasi artisti arenguteel, pigem Berliini kui Viljandit.

Vast näitab seda pikka sammu ka Nuudi suhteliselt tagasihoidlik esindatus nominentide hulgas (eelmise plaadiga «Une meeles» pälvis ta kolm nominatsiooni, millest etnokategoorias tuli võit). Rahvas ei jõua veel järele. Mingisugustel põhjustel on «Muunduja» sattunud alternatiivalbumi kategooriasse, aga oleks võinud ju olla ka elektrooniline album. Niipalju peab tänavust EMAd küll kiitma, et alternatiivplaadi nominendid on vägevad, kuulusid kõik ka mu isiklikku 2018. aasta esikümnesse – lisaks Nuudile ja Ruumile veel Zahir ja Vaiko Eplik.

Puuluup (etnograaf Marko Veisson ja ka Pastacana tuntud Ramo Teder) teeb luuperit ja elektroonikat kasutades ühe äraunustatud instrumendi nimega Hiiu kannel jälle suureks ja isegi futuristlikuks. Puuluubi sügavalt idiosünkraatilise alt-folk-absurdismi puhul käisid mitmel põhjusel vähemalt minu peakesest mööda vuhiseva kiirrongi efektina läbi ka sellised võrdlused nagu krigisev laudauks, Tommy Cash, albumi «Roots» aegne brasiilia metal-bänd Sepultura ja briti indie-folk-hop-tüübid Beta Band.

Puuluup.
Puuluup. Foto: Madis Sinivee

Sander Mölder lõikab oma minimalistlikku ja ehk isegi liiga maitsekasse house-biiti vanu pärumismuusika salvestisi, liikudes oma meetodi poolest mõnevõrra sarnaselt Trad.Attack!-iga, jäädes aga vaatamata hetkedele ja võimalustele lõppkokkuvõttes ikkagi, nagu juba mainitud, liiga maitsekaks ja pisut ka igavaks tiksumismuusikaks, nagu plaadi pealkirigi ütleb.

Estonian Voicese paneks paraku selles artikli tarbeks ad hoc-printsiibil tekitatud kategooriateülese pärimusmuusika metatabeli viimasele kohale – kuidagi steriilne ja õõnes on selle vokaalgrupeeringu töö ja olek. Ma saan aru, kui hästi võiks Estonian Voicese vokaal-jazz’i võtmes pärimusmuusika tõlgendused töötada kõikvõimalike Visit Estonia tüüpi organisatsioonide reklaamispektris ja seda raskem on mul nendega suhestuda – liiga palju esinduslikkuse, diplomaatilisuse ja riiklikkuse taaka. Selline visiitkaardi-jazz. Liiga viisakas suhtlus liiga viisakates ruumides. «Tere,» ütles ta ja naeratas kenasti, isegi sulnilt.

Kui olin parema ja õiglasema ülevaate huvides uuesti enam-vähem kõik nominendid läbi kuulanud ja kohatises igavuse- ning steriilsusetundes aeg-ajalt ka läkastama kippunud, jõudsid minuni juba parimaks metal-plaadiks tunnistatud doom-metal-duo Talboti kolmanda albumi «Magnetism» avataktid – et võimendada seda tunnet, kasutaksin klišeelikumast klišeelikumat väljendit: nagu sõõm värsket õhku.

Nende eelmisse albumisse «Scaled» (võitis 2014. aastal EMA parima metal-plaadi auhinna – tuleb välja, et EMA siiski väga korralik üritus!) olin ma vaata et armunud, sellepärast suhtusin «Magnetismi» ootuspärase pelgusega. Esimest korda kuulates, mäletan, häiriski mind see, et võrreldes «Scaledi» tolmususega oli heli kuidagi kahtlaselt klaar ja hästi produtseeritud. Nende jõud tuli liiga hästi läbi kõlarite. Õnneks suutsin sellest tundest küllaltki kiiresti vabaneda ja plaat sai end minu suhtes talbotliku võimsuse ja energiaga kehtestada. Hea meel, et nad jälle auhinna said.

Ansambel Talbot.
Ansambel Talbot. Foto: Madis Sinivee

Juba sai mainitud Sander Mölderit. Tema oli eelmisel aastal väga tegus. Lisaks albumile «TIKS 068» saab Mölder kanda oma CVsse näiteks balletile «Keres» muusika kirjutamise. Ja Ewert and The Two Dragonsi seni parima plaadi «Hands Around The Moon» (oleks äärepealt kirjutanud «Hans Around The Moon») produtseerimise.

Ewert and the Two Dragons.
Ewert and the Two Dragons. Foto: Madis Sinivee

Ewert and The Two Dragonsit on varem esitatud ka kui ühte märksõna «Eesti muusika eksport» maskotti. Kindlasti on see olnud koorem kanda ja ega inimene ole hobune. Saan aru, et USA-suhted ei laabunud neil päris nii, nagu taheti või ette kujutati, ja muusikalises mõttes on sellest ainult rõõmu. Siim Nestor kirjutas oma arvustuses sellele plaadile muu hulgas, et nende muusika ei ole enam nii nunnu. Tuleb nõustuda.

Jääb mulje, et bänd mõtleb nüüd natuke rohkem enda peale ja natuke vähem publikule. Olen ikka mõelnud, milline võiks olla Ewert and The Two Dragonsi täiel määral fuck you-plaat, kus oleks olulisel määral rohkem kasvõi selliseid motoorilisi krautrock-vaibiga jämmimisi nagu loo «The Line» lõpuosas, selline plaat, mis muudaks fänniprofiile täiel määral või vähemalt polariseeriks kuulajaskonda. Ilmselt päris hea. Aga ma ei tea, kas selliseid plaate enam tänapäeval tehakse. Aasta albumi ja aasta ansambli nimetused kuuluvad neile.

Tommy Cash videos «Little Molly». FOTO:
Tommy Cash videos «Little Molly». FOTO: Foto: Kuvatõmmis

Aasta hiphopalbumi ja aasta video nimetused läksid Tommy Cashile. Video kategoorias olid kõik nomineeritud videod Tommy Cashilt, sellist asja pole varem juhtunud. Võitjaks valiti Chris Cunninghami kuulsat Aphex Twini «Windowlickeri» videot meenutav «Molly». «¥€$» ilmus möödunud aasta lõpul ja tegusid peaks see hakkama tegema tänavu. Ka on kevadeks plaanis räppari debüütnäitus Kumus, koos kuulsa moelooja Rick Owensiga.

Parimaks klassikaplaadiks kuulutati Erkki-Sven Tüüri maineka Soome plaadifirma alt Ondine välja antud «Illuminatio. Whistles and Whispers from Uluru. Symphony 8». Kahjuks ma ei valda selle väärikaks sõnades hindamiseks erialasõnavara ja võin vaid väljenduda klassikalises popmuusikast rääkimise afektses keeles, et «plaat meeldis».

Erkki-Sven Tüür.
Erkki-Sven Tüür. Foto: Madis Sinivee

Olen rääkinud pärimusmuusika domineerimisest – «Whistles and Whispers from Uluru» saab samuti inspiratsiooni pärimusest, küll Austraalia aborigeenide kosmilisest pärimusest. Panuse eest Eesti muusikalukku tänati Mahavokki. Kui möödunud aastal 2 Quick Starti kätt sama asja eest suruti, küsisid mõned, kas on ikka õige anda see päkapikudisko maaletoojatele (mina nende hulka ei kuulunud); Mahavok on ilmselt kollektiivmälus kindlamalt kanda kinnitanud kui püsiväärtus ja vastuolusid ei tekita.

Heini Vaikmaa ansamblit Mahavok.
Heini Vaikmaa ansamblit Mahavok. Foto: Madis Sinivee

Aeg-ajalt kostab jutte, et auhindu on üldse liiga palju. Kohalikul muusikaskeenel on olukord praegu veel selline, et liiga palju just auhindu pole, aga vähem oleks alati parem – senistele väljaantavatele lisandus sügisel pigem influencer-generatsioonile keskenduv MyHits Awards.

Tehkem siis väike loendus, kasutades selleks rohkem kui ühe käe näppe: Eesti muusikaauhinnad, müügi põhjal antav ja pigem rahvalikku laadi Kuldplaat, sügisel jagatakse Viljandis Etnokulpe, ka on oma auhinnad Tallinn Music Weekil ja Jazzkaarel. Küll mitte päriselt auhinnad, aga aasta lõpul teevad mitmed meediaorganisatsioonid kokkuvõtvaid edetabeleid: Eesti Ekspress ja ERR, Raadio 2 on pika traditsioonina kuulutanud välja aastahitti, raadiod Elmar, Sky Plus jne teevad kokkuvõtteid.

Kui räägitakse auhinnauputusest kultuuriväljal üldisemalt, räägitakse sellega seoses ka staatuse inflatsioonist. Auhinnad annavad teadupärast eelkõige sümboolset kapitali (mitte raha, vaid kuulsust), kui aga auhindu saab liiga palju, võib juhtuda, et suuremat sümboolset kapitali saab hoopis see, kes auhinda ei saa. Auhindadega seondub ju nii või teisiti ka teatav geneerilisuse ja kompromisside vaim – selline «midagi igaühele». Aga igaühele ei pruugigi selline asi sobida. Bob Dylangi arhi-cool’i inimesena näitas välja teatud ükskõiksust ja ambivalentsust oma Nobeli suhtes.

Isegi kurb tõdeda, aga Eesti muusikas näikse olevat head ajad. Vähemalt pole kuigi raske asju niimoodi tõlgendada. Seda kinnitab intervjuus Margus Haavale ka plaadifirma Universal Baltikumi juht Petri Mannonen (Postimees, 23.01). Ehkki juhtide puhul ei saa välistada ka soovi haipida ja näidata asju positiivsemana, võib teda millegipärast uskuda. Äkki on Nublu näol leitud mõneks ajaks isegi midagi messiataolist, kes kastanid tulest toob ja põllu korraks uueks künnab.

Tommy Cash videos «Little Molly». FOTO:
Tommy Cash videos «Little Molly». FOTO: Foto: Kuvatõmmis
Märksõnad
Tagasi üles