Subjektiivne pungikroonika üheksakümnendatest

Tõnu Trubetsky, «Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990–1999». Foto: Raamat

Kuidas arvustada raamatut, kus kohe esimese peatüki alguses on kirjas sinu sõnad? Andsin tõesti Tõnu Trubetskyle selle kommentaari. Kuid teadmata, et pean «Vaikset hooaega» hiljem ka arvustama. Samuti on seal pilt minust Kalev «Kombits» Lehola pool nii neljateistkümneselt, mil käisin tema käe all kitarri õppimas ning sain selgeks, et õige Metallica pole «Load» ega «Reload», vaid kolm esimest Cliff Burtoniga albumit.

Trubetsky eelmise pungiajaloo «Anarhia ENSV-s» lugesin läbi Helsingis Loose baari vastasmaja trepil öömajata ööl suvises Helsingis pärast Social Distortioni kontserti kümne aasta eest. Ei meeldinud ning nii ka kirjutasin. Kuid kontsert oli vägev.

Aitab isiklikust, jätkame juurdlust. Sain tookord hakkama eelmisega, võtan «Vaikse hooaja» ette ajaloohuvilise lugeja pilguga, kelle varane teismeiga jäi raamatu teise poolde ning kellel on seepärast ka isiklikke mälestusi ehk nostalgiahimu.

Ühest küljest on Trubetsky ikkagi kroonikapidaja, reastades tallele pandud ajaleheartikleid kuupäevaliselt ning oma kommentaarita, pikkides vahele valikuliselt (enamasti suuremaid) kontserte, tihti Vennaskonnaga seotud sündmusi, sõna-sõnalt maha kirjutatud intervjuusid sõpradega teatud teemadel ja enam-vähem kõigi teiste bändide ja albumite loetelusid, rikastades seda asjakohase ajaloolise pildimaterjaliga.