Misjaoks ta sedasi teeb? Misjaoks?

Leo Luks, «Vaene maa». Foto: Raamat

Kui väljendaksin oma kimbatust sõnadega «Mis pask see on? Siin pole ühtki luulet», siis võiks see mõjuda autorile enesele tunnustusena. Lausa vastutunnustusele kutsuva tunnustusena, sest umbes selline näebki välja üks ehe leoluksilik luule. Ülilühike parafraas, mis sisaldab mõnda «pähhi sõna».

Kimbatuses siiski olen, sest jääb küsimus, et miks Leo Luks sedasi teeb. Sest ta pole kasvatamatu algkooliealine jõmpsikas, vaid hariduselt doktrorikraadiga filosoof ning ühtlasi üks meie kirjandusvälja parimaid ja asjalikumaid kirjanduskriitikuid. Ta kirjanduskriitika ja filosoofiline esseistika on alati piisava kodutööga (see on üldiselt haruldane), kaine ja süstemaatiline (see on üldiselt haruldane) ning objektiivne (seegi on üldiselt haruldane). Tema mahukat ja põhjalikku kriitika- ja esseistikakogumikku «40 kiri» (EKSA, 2016) soovitan soojalt igale tõsisemale kultuurihuvilisele.