Kaklusklubi: Milleks meile muusikaauhinnad?

Kaklusklubi: kaks ajakirjanikku kaitseb kirglikult oma vastandlikke seisukohti. Kellega nõustuda, otsustad Sina, lugeja! Loe lugu lõpuni ja anna oma hääl! Foto: Kristina Herodes

Kaklusklubi on Arteri uus rubriik, mis jätab lugeja otsustada, milline tõde talle paremini sobib. Kaks ajakirjanikku kaitsevad kirglikult oma seisukohta mõnes kriitilises küsimuses, ja loomulikult on need radikaalselt erinevad. Esimeses kaklusklubis lähevad karvupidi kokku Priit Pullerits ja Kristina Herodes. Võitlustules on tuline teema: kellele ja milleks ja kas üldse on meil tarvis muusikaauhindu?

Hea lugeja, kumba seisukohta toetad sina? Tõde ei otsusta tänasest enam ajakirjaniku arvamus, vaid saatuse sõrm on lugeja klikk. Avalda oma arvamust!

Väsitav üleküllus

Priit Pullerits

Pelgalt Eestist ei piisa, asi peab kõlama suuremalt, palju suuremalt. Üleeilse gala nimetus võis ju olla «Eesti muusikaauhinnad 2019», aga turunduskisa kaikus, nagu jagataks Oscareid. Reklaam hõiskas, et üritusel toimub NOËPi alias Andres Kõpperi uue singli «Fk this up» maailma (sic!) esmaesitlus. Õhtut juhtinud Reigo Ahven kuulutas, et sai korraldajatelt ülesande panna kokku maailma (sic!) kõige ägedam trummisõu.

Eks kuidagi peab galaõhtu õhku täis puhuma. Sest muidu sa ei eristu ja ei jää silma. Muusikaauhinnaüritusi on ju nii palju. Ärge ajage äsja jagatud Eesti muusikaauhindu segamini Eesti popmuusika aastaauhindadega, mida tavaliselt on antud välja märtsis. Kuid ärge seejuures unustage MyHits Awardsi gala, mis peeti mullu novembris täpselt sealsamas Saku suurhallis kus üleeilnegi üritus. Lisaks pidage meeles, et pärimusmuusikud pretendeerivad Etnokulbile ja moodsamad muusikud Eesti hiphopi auhindadele. Loodetavasti märkasite auhindade pillerkaaris, et sel nädalal sai ERRi aasta muusikuks Risto Joost – ega pole unustanud, et ERR valib ka aasta albumit, nagu Eesti Ekspressi Areengi. Kel albumi jagu materjali kokku ei tule, võib püüda, et ta pala saaks Elmari aasta lauluks või Raadio 2 aastahitiks.

«Tundub, et auhindu on nii palju, et kõigile saab midagi,» möönab Jalmar Vabarna...  jätkub!

Peksaks või paitaks?

Kristina Herodes

Muusika on kõige üldrahvalikum kultuurivorm – igaüks kuulab ja avaldab arvamust. Kuid mõelgem, mida see muusikule tähendab. Tema tõmbab oma hinge ja ande publiku ees alasti ja rahvas siis plaksutab, loobib mädamune või keerab selja. Plaaditurg on ära kukkunud, miljonäriks siin äris ei saa. Sotsmeedia porikahurid töötavad see-eest täiel võimsusel – peksa saad sa kindlasti. Muusikute autasustamine pole seda maastikku tervikuna vaadates mingi ülekuldamine, vaid samm tasakaalu suunas. «Artistidele on vaja, et suured muusikagalad toimuksid,» teab kirglik Eesti muusikaelu edendaja Mart Normet. «See väärtustab, vääristab ja tõstab nii tervet valdkonda kui ka selle ala tegijaid.»

«Tunnustamist on liiga vähe ja ohkimist liiga palju!» põrutab MyHitsi saatejuht ja bändimees Indrek Vaheoja. «Ega muusikaauhindu nii palju pole, võiks rohkemgi olla. Kõigil on erinev fookus, hinnatakse eri asju ning võidavad eri artistid ja stiilid.»

Vaadakem tõele näkku – elame ajal, mil Eesti muusikud peavad konkureerima kogu maailma heliloominguga. Mis aitaks ellu jääda? Maailmas läbi lüüa? Just seda eesmärki mastaapsed meelelahutusüritused teenivadki. Mida suurem ja säravam sündmus, seda kaugemale ulatub selle kuma ja kõla.... jätkub!