:format(webp)/nginx/o/2019/01/27/11746088t1hf6bc.jpg)
2010. aastal Helsingist Tallinnasse laienenud festival DocPoint Tallinn toob maailma dokiparemiku publiku ette juba kümnendat korda. Aastate jooksul on festival näidanud sadu filme kõikjalt maailmast – auhinnavõitjaid, uusi talente, provotseerivaid piiriületajaid – ning esitlenud esmakordselt vaatajatele kümneid uusi Eesti dokumentaalfilme.
«DocPoint on programmi koostamisel alati silmas pidanud kahte eesmärki,» ütles üks festivali korraldajatest Filipp Kruusvall. «Esiteks, tuua Eestisse viimase aja kõige kuumemad ja intrigeerivamad dokfilmid, näidata festivalide hitte ja anda ülevaade hetkel dokimaailmas toimuvast. Teiseks, esile tõsta eesti dokumentalistikat, näidata DocPoindil esilinastuvaid uusi eesti dokke ja tuua taas ekraanile ka eesti dokfilmipärandi huvitavamad palad.»
DocPoindi kavas on näiteks parima doki Oscari nominent ning varemalt ka Sundance’i võitnud RaMell Rossi «Hale’i maakond hommikul, õhtul».
Selle filmi esilekerkimine paljude kriitikute aasta parimate filmide koondtabelitesse on sama uskumatu kui Barry Jenkinsi draama «Kuuvalgus» purjetamine 2017. aasta Oscari võitjaks. Need teosed jagavad mingil salajasel moel sarnast fluidumi ja ühendavat üdi, millest nähtavaim on noorte mustanahalistest režissööride ootamatu filmipilk Ameerika mustanahaliste kogukonda.
DocPoint toob sel aastal Tallinnasse dokumentalistika suurkuju Viktor Kossakovski, kelle viimane film «Aquarela» linastus ka Veneetsia filmifestivalil. Kossakovski on Tallinnas «Aquarela» linastusel ka ise kohal.
Viktor Kossakovski on kaasaja dokumentalistika üks suuremaid nimesid ja uute horisontide avastajaid. Kui kasutada Kossakovski viimase filmi «Aquarela» kujundit, siis on ta dokfilmimaastikul justkui hiiglaslik jäämägi, kes triivib alati oma reeglitele alludes ja pälvib imetlust nii kriitikutelt kui tavapublikult. Ta on nii Ameerika kui ka Euroopa filmiakadeemia liige ja võitnud auhindu kõrgelt tunnustatud festivalidel üle maailma. 2018. aasta Veneetsia filmifestivalil esilinastunud «Aquarela» oli uuenduslik nii vormiliselt kui tehniliselt ning see on maailma esimene 96 kaadrit sekundis formaadis üles võetud täispikk film.
IDFA on Amsterdamis toimuv maailma tähtsaim dokumentaalfilmi festival ning selleaastases DocPointi programmis on mitu IDFA-l auhinnatud dokki. Esiteks, Amsterdamis publikupreemia võitnud «Ära ole tropp».
Suur maja äärelinnas, kiigega hoov ja maja ette pargitud auto moodustavad vendade Peteri ja Matthew jaoks justkui lapsepõlve-kaitseala. Selle kodu ukselävelt «päris maailma» tõekspidamisi normaalsest ja imelikust eriti sisse ei immitse, mistõttu on perekonna jaoks loomulik, kui Peter lavastab õhtuti elutoas teleseriaali «Survivor».
Teiseks, IDFA võitja keskmise pikkusega filmide kategoorias, «Summa» ja IDFA võitja lühifilmide kategoorias «Kirjutasin alla».
Eesti metsandusdebatiga resoneeruvalt on kavasse tulnud ka mitmeid väga häid dokke, mis analüüsivad ühe või teise külje pealt samuti kaasaegses metsanduses toimuvaid protsesse. Esiteks, Prantsusmaa ühe intensiivistuvat metsamajandust põhjalikult analüüsiv «Metsade aeg».
Teiseks, Bangladeshi bambusmetsade lugu rääkiv «Bambuseparvetajad». Bambuseparvepoiste (mõned neist juba vanad taadid, terve elu seda ametit pidanud) elu pole kerge, tasu on närune, jõel varitsevad öösiti jõepiraadid ja päeval mitte vähem piraatlik jõepolitsei. Ometi ei taha need mehed, ka oma armastatud perekondade kiuste, vahetada seda vagabundielu jõel mõne stabiilsema ja tasuvama ameti vastu. Filmi teevad eriti südamlikuks ja liigutavaks just sissevaated bambusemeeste kodudesse.
Sel DocPoindil on ka kolme uue Eesti dokfilmi maailma esilinastused: festivali avab Marko Raadi ajatute teemade üle mõtisklev «Matusepäevikud». Lisaks Minna Hindi ja Meelis Muhu sotsiaalkriitiline «Jagada või mitte jagada» ning Eeva Mägi isiklik-poeetiline «Süda Sõrve sääres». Viimane linastud Eesti lühidokumentaalide seansil.
Terve festivali programm, linastuskohad ja ajad on leitav siit.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)