Viimased avatud kirstud

  • Marko Raadi film «Matusepäevikud» esilinastub ülehomme kinos Sõprus.
  • Raadi sõnul on tegu teise filmiga tema «Toronto surmatriloogiast».
  • Filmi kese on matus, kus on peidus nii grupiportree kui ka üksikisiku valu.
  • Autori sõnul on surm tänapäeva ühiskonnas ebamugav teema.

«Matusepäevikud» käsitleb, kuidas surm riivab surijate lähedasi ja neid, kes peavad sellega pidevalt tegelema.

FOTO: Kaader filmist

Juba kümnendat korda toimuva dokumentaalfilmide festivali DocPoint avab tänavu Marko Raadi film «Matusepäevikud», mis esilinastub 30. jaanuaril kinos Sõprus. «Matusepäevikud» käsitleb teemasid, mis on meile ebamugavad, mille tahaks maha vaikida ja enda eest ära peita.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Marko Raat, teie film räägib kolmest Eestis sündinud ja hariduse saanud pastorist, kes lähevad Kanadasse, et väliseestlasi eesti keeles matta. Mis teid selle teema juures huvitas?

Nad on seal eeskätt kogudusi teenimas, aga mida aeg edasi, seda enam tuleb tegeleda matmisega. Torontos on elanud läbi aegade kõige suurem väliseesti kogukond. Aga nüüd surevad kogudused välja, see ongi pärast sõda Kanadas üles ehitatud mikrokosmose lõpetamine.

Filmi kese on matus, kuna väikekoguduse vaimuliku põhitegevus on igal pool surnute ja vanadega tegelemine. Pühapäevane jutlus on vaid väike osa su kutsumusest. Matus on dokfilmi mõttes huvitav, see on korraga nii intiimne kui ka avalik sündmus, seal on potentsiaalina peidus nii grupiportree kui ka üksikisiku valu. Inimesed on seal hästi haavatavad ja ega me ei oskagi enam matusel käituda, sest matusekombed on muutumas.

Surm on tänapäeva ühiskonnas ebamugav teema, igavese nooruse ja progressi usus oleme selle kuhugi ära peitnud. Kuidas nüüdisajal leinaga hakkama saada? Vaimulikud on igatahes selle kutse esindajad, kes ei saa surma eest peitu pugeda ning puutuvad pidevalt surijatega kokku. Mis mõju sel neile endile on?

Tagasi üles