Kahe looja omavaheline mäng

Hetk NUKU lavastusest «Ikaaria mängud», fotol Helle Laas ja Kaja Kann. FOTO: Siim Vahur Foto: Siim Vahur

«Ikaaria mängude» üks armsamaid kohti on alguses: punases pintsakus Helle Laas astub lavale ja uurib, kes on täiesti esimest korda NUKU teatris, ja avastades, et selliseid pole, kiidab ta meid ning siis loeb publikule sõnad peale: mobiil tuleb välja lülitada ja kui kedagi meist peaks pissihäda või jonnituju tabama, siis tuleb väga vaikselt saalist välja minna ja sama vaikselt oma kohale tagasi hiilida. Etenduse lõpus saab – vähemalt nii Helle Laas lubab – nukule pai teha ning ka koos pilti teha, seepärast polegi vaja etenduse ajal pildistada.

Helle Laas on nukuteatris töötanud üle 50 aasta (väikese pausiga), selline sissejuhatus on tema ja tema kolleegide rutiin. Ainult et «Ikaaria mängudel» pole publikuks lapsed, Kaja Kannu lavastus on mõeldud üle 15-aastastele vaatajatele ning vastuolu, teatri rõhutamine, teadlik (vale)mäng teeb sissejuhatuse armsaks. Aga lavastus ise pole mingi nunnu kassipoeg, pigem näeme kahte oma territooriumi kaitsvat kõutsi, nende võitlusi ja mänge.