Mart Juur: eks ma katsun ka edaspidi normaalne olla (2)

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Juur
Mart Juur Foto: Postimees.ee

«Ma olen väga pettunud kõikides oma sõprades,» lausub humorist ja Postimehe naljakülje autor Mart Juur, kelle tööd tunnustas president Valgetähe IV järgu ordeniga. 

Pettunud on Juur aga seepärast, et sõbrad-kolleegid teadsid, mis au ja kuulsus teda täna hommikul ees ootab, aga nad ei jaganud suurt saladust temaga. «Peeter (Oja) mängis ka lolli ja küsis, kas ma olen hommikul kodus, et tal olevat vaja rääkida. Ma olen harjunud hommikuti omi asju ajama, mõtlesin, et kui tal on mingi mure, siis las ta tuleb minu juurde, aga ta vajus kogu võttegrupiga ukse taha,» kommenteerib Mart Juur hommikul juhtunut.

Valgetähe ordenist kuuliski Juur oma sõbralt Peeter Ojalt. «Ma olin just duši all, kui ta helistas, et tal on üks raske asi, et tulgu ma alla ja seal nad siis ootasid. Sõbrad ja kolleegid on väga reetlikud ja alatud inimesed, seda tõestas tänane hommik.»

Sõpru kirub Juur aga suur rahulolu ja õnn hääles. «Kui sind märgatakse ja meeles peetakse, kui tehakse kingitus, siis on see väga tore. Olen hästi rõõmus, see on hästi tore sündmus,» vastab Juur küsimusele, et mida talle tähendab presidendilt ordeni saamine.

Juure tutvus-ja sõpruskonnas on inimesi, kes on presidendilt varasematel aastatel ordeni saanud, kuid Juur ütleb, et tal pole kordagi peast läbi käinud mõte «et ma võiksin ka nüüd saada». «Viimastel aastatel küll mitte, aga üksvahe andis ordenisaajate nimekirja põhjust paroodiaks. Kuigi tõsi, et see on kenade inimeste kokkutulek. Nii et neid nalju on tehtud, aga eks need naljad ole enamasti olnud sõbralikud. Nüüd paraku võib ka minu üle nalja teha. Aga see on tore.»

Ordenid on Juure hinnangul tähelepanuavalused, mida ei jagata kangelastegude eest. «Enamasti on tänu tehtud töö eest ja selle eest, et oled enam-vähem normaalne inimene. Selles mõttes on praktiliselt iga eestlane, kes on enam-vähem normaalne ja on oma tööd korralikult teinud, seda ordenit väärt.»

Küsimusele, kas ka tema on seda ordenit väärt, ütleb Juur, et selline küsimus tekitab alati kahtluse. «Inimene kahtleb ju kõiges, seega väike kahtlus jääb. Samas ju siis olen. Eks ma katsun ka edaspidi tubli olla. Autasustamine on nagu kahe otsaga asi, ühest küljest saab autasu see, kes ordeni sai, teisest küljest saab ka andja. See on kahepoolne protsess, inimesed peegeldavad üksteisele energiat. Samas on orden ka kohustus, nüüd peab ka edaspidi olema normaalne. Ma saan aru, et see pole ainult tänu tehtud töö eest, vaid ka suunis tulevikus. Eks ma katsun siis samas vaimus jätkata. Igaljuhul tänan kõiki inimesi, kes mind meeles pidasid.»

Mart Juur kavatseb ka ordenisaajana oma päevaplaanist kinni hoida. «Nüüd ma lähen ujulasse, siis teen tavalisi toimetusi, siis teen lõunauinaku ja õhtul lähen raadiosse, kus kohtun Andrusega (Kivirähk), eks me siis vaatame seda asja.»

Tähelepanek, et ka Andrus Kivirähk on saanud presidendilt ordeni, seega «Rahva oma kaitset» juhivad kaks ordeniga meest, ajab Juurika naerma. «See kõlab küll suurejooneliselt! Eks see tore ole. Tead, see ordeni saamine on nagu ootamatu sünnipäev. Sünnipäeva ja jõulu oskad oodata, aga sellist kingitust, tähelepanuavaldust ja meelespidamist mitte.  See on nii tore. Sooviksin kõikidele inimestele, et neil juhtus midagi sellist. Iga inimene on väärt tähelepanu, ma soovin, et lisaks oodatud tähelepanule tabaks igat inimest ka selline ootamatu tähelepanu.»

Millal ja kuidas ordeni kätte saab, sellele pole Juur veel mõelnud. «Aga eks käsud antakse kätte. Kui riik sinuga tegeleb, siis ta tegeleb sinuga põhjalikult ja siis enam pääsu pole.»

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles