Kali Briisi kesktee
Janar Ala arvustab

Kali Briisi album "Cloudy With A Chance of Briis"

FOTO: plaat

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuna tänapäeva maailm öeldakse olevat väga infotihe, siis võiks Kali Briisist kirjutamise juures korrata üle mõned algandmed. Liiati kuna ka käesolev album olevat inspireeritud tõigast, et kõik, mis meil on, on kogutud infopilvekestesse. Kodanikunimi Alan Olonen, tuleb Paidest, kuues album, valdab meloodiakunsti, märksõna funk. Ka on tal käsutada selline natuke inisev, porgandlik ja väga funky häälematerjal, sellisega annab teha tegusid. Kunagine Umblu Recordsi all avaldatud nõtkelt rulliv r’n’b-funk-pala „Beibe beibe“ oli omas ajas vaata et ilmutuslik. Kas Eestis tehakse sellist muusikat, võis siis imestunult küsida. Kali Briisi loometee on olnud võrdlemisi kõikuva kvaliteediga ja ulatunud põhimõtteliselt geniaalsest suvaliseni.

Kui viimasel kahel plaadil „Say Whaat?“ (2013; pälvis 2014. aastal Eesti muusikaauhinna parima alternatiivplaadina) ja „Let’s Play Love“ (2016) arendati naturaalsemat bändivormi, ollakse uuel plaadil jälle pigem sünteetilisemad, elektroonilisemad, küborgiromantilisemad. Sellist electro-poppi on maailmas tehtud oma 20 aastat ja selle leviala ulatunud underground’ist meinstriimini, Eestis on sellise žanri vaieldamatu peremees Leslie Da Bass (nii üksi kui ka ansambliga HU?).

Tagasi üles