Peaaegu puhas mentaliteediajalugu

Silver Anniko, «Rusikad. Inimene on inimesele hunt». Foto: Raamat

Kirjanikusoone tunned kohe ära. Loed paar lehekülge, hindad sõnakujundeid, kõnekäände, tegelaste dialoogide individualiseerimist, asjade ja tegevuste nimetamise täpsust ja pilt selge. Kirjandus on eelkõige sõnakunst ning Silver Anniko on selle kandi pealt tipp-topp. Anniko valdab sõna, tema epopöa «Rusikad» kirjeldab eri kümnendeid ning autor kasutab siis kohast sõnapruuki.

Kujutades peategelase, sümpaatse aferisti Rein Kaarja elu kahekümnendail aastail, leiame tekstist urjaadniku, pagarmeistri, Pelgulinna peletise jt ajastupärasusi. Järgnevaid kümnendeid kirjeldatakse samasuguse sõnaosavusega. Kui tegevus kandub Lõuna-Eestisse, räägivad tegelased võru murdes. Ja raudtee-ehitust juhtiv taanlane Andersen valdab kohalikest keeltest vaid venet. Ja Anniko esitab tema prosta ja laadna vene keele tegelast karakteriseerivalt. Vaenulik agulikamp piripillide pundar. Mõnikord on keegi (autor?, toimetaja?) pidanud vajalikuks joone all selgust jagada – maer tähendab mureküsimust.