:format(webp)/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
/nginx/o/2019/02/01/11757424t1h69ef.jpg)
Treileri järgi ootasin ma midagi, mis parimal moel meenutab mulle David Fincheri filmi «Kadunud», kuid «Meelerahu» osutus mitte ainult saamatuks, vaid ka lapsikuks.
Tellijale
Filmiarvustus «Meelerahu»: nagu põnevik, aga põnev ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algus tundub hea, idee iseenesest on olemas. Sügavate hingehaavadega Iraagi sõja veteran Baker Dill (Matthew McConaughey, «Elujanu», «Sünge juhtum») elatab enda kusagil Kariibi mere saarel kalapüügist ja turistidele kalaretkede korraldamisest. Mehel pole palju vaja – pudel rummi, konteinerelamu ja vähenõudlik armuke. Bakeril on ka kinnisidee, mis teda igal hommikul voodist tõusma sunnib: ta tahab kinni püüda hiigelsuure tuunikala nimega Õiglus, aga kala muudkui vupsab õnge otsast minema.
Ühel õhtul, kui mees kohalikus baaris napsitab, ilmub jumal teab kust välja tema eksnaine Karen (Anne Hathaway, «Tüdruk ja koletis», «Saatan kannab Pradat») ning palub, et Baker ta vägivaldse mehe Franki (Jason Clark, «Suur Gatsby», «Rünnak Valgele Majale») kalaretkele kaasa võtaks ja haidele söödaks.
Selliselt alanud film võiks nüüd kulgeda võiduka lõpuni ulja ja külmaverelise põnevikuna, kus loo sees on veel teine lugu, selles omakorda kolmas, kõik see kahekordse üllatussõlmega kokku seotud ja üks keerd veel peale tõmmatud.