Filmiarvustus «Meelerahu»: nagu põnevik, aga põnev ei ole

Karen (Anne Hathaway) masseerib Bakerit (Matthew McConaughey), et see ta mehe tapaks.

FOTO: tootja

Treileri järgi ootasin ma midagi, mis parimal moel meenutab mulle David Fincheri filmi «Kadunud», kuid «Meelerahu» osutus mitte ainult saamatuks, vaid ka lapsikuks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Algus tundub hea, idee iseenesest on olemas. Sügavate hingehaavadega Iraagi sõja veteran Baker Dill (Matthew McConaughey, «Elujanu», «Sünge juhtum») elatab enda kusagil Kariibi mere saarel kalapüügist ja turistidele kalaretkede korraldamisest. Mehel pole palju vaja – pudel rummi, konteinerelamu ja vähenõudlik armuke. Bakeril on ka kinnisidee, mis teda igal hommikul voodist tõusma sunnib: ta tahab kinni püüda hiigelsuure tuunikala nimega Õiglus, aga kala muudkui vupsab õnge otsast minema.

Ühel õhtul, kui mees kohalikus baaris napsitab, ilmub jumal teab kust välja tema eksnaine Karen (Anne Hathaway, «Tüdruk ja koletis», «Saatan kannab Pradat») ning palub, et Baker ta vägivaldse mehe Franki (Jason Clark, «Suur Gatsby», «Rünnak Valgele Majale») kalaretkele kaasa võtaks ja haidele söödaks.

Selliselt alanud film võiks nüüd kulgeda võiduka lõpuni ulja ja külmaverelise põnevikuna, kus loo sees on veel teine lugu, selles omakorda kolmas, kõik see kahekordse üllatussõlmega kokku seotud ja üks keerd veel peale tõmmatud.

Paraku näib, et filmi režissöör ja stsenarist Steven Knight («Peaky Blinders») sai 1999. aastal õdede Wachowskite «Matrixit» vaadates psühhotrauma ning kadedusataki 2010. aastal Christopher Nolani «Algust» nähes. Mõtles, et teeb ka nagu nemad, aga teeb kavalamalt ning paneb loo keskmesse väikese matemaatiku. Loomingulisel alal ei anna «teeme nagu nemad» aga kunagi head tulemust, sest kopeerimine pole looming.

Tagasi üles