Vikerkaar loeb. See kole sõna „fašism“

Madeleine Albright, «Fašism: Hoiatus» Foto: Raamat

Poliitika on suuresti veenmiskunst ehk retoorika. See tähendab ka nähtustele nime andmist, nende sildistamist, tembeldamist. Mõnda sõna – „demokraatia“, „rahvas“, „suveräänsus“ – kasutatakse enesestmõistetavana, nagu oleks nende tähendus kõikidele sama selge nagu sõnadel „koer“ või „vesi“. Teiste sõnade ümber käib rabelemine, üks pool tahab neid vastaspoolele selja peale kleepida, nagu koolilapsed seda üksteisele teevad: „Olen loll ja otsin naist.“ Ainult harva võtab kleepimise ohver talle omistatud sildi uhkusega üle.

Üks selline kleepsõna on „fašism“, mille Esimese maailmasõja järel mõned sotsialismivastased jõud oma kollektivismi tähistamiseks ise kasutusele tõid. Pärast Teist maailmasõda ei saa seda peaaegu üldse kasutada enam-vähem kirjeldava politoloogilis-ajaloolise terminina – umbes samamoodi nagu „romantism“ või „protestantism“ –, nii et sellega ei kaasneks näkkukargavat hinnangut. Ajaloolise fašismi roimad on liiga värsked ja sõjajärgne maailmakord on ennast osalt määratlenudki fašismile vastandudes.

Seetõttu näiteks väänavadki (ultra)rahvuslikud ajaloolased ennast sõlme, et salata igasugust seost vapside ja fašismi vahel. Aga kui vapside liikumine polnud fašistlik, siis kas on üldse mingit fašismi väljaspool 1920.–1930. aastate Itaaliat eksisteerinudki? Kui aga tunnistada ühelt poolt vapsid fašistlikuks ning teisalt möönda, et vapsidel võis mõnes asjas õigus olla või et neid nuheldi ülekohtuselt, siis tajutakse ka sinus endas fašisti või fašismi pooldajat. (Lennuvõimetu olendi aknast väljaviskamine on kuritegu ka siis, kui ta teeb fašistlikke säutse.) Sellise nimesildi kleepimise eest võidakse väga pahandada.

Hea küll, Risto Teinonen on ametlik fašist, Tiit Madisson ja Ruuben Kaalep on krüpto-fašistid. Vapside rehabiliteerimist pooldavad ajaloolased ja riigikogulased on kaudselt ka fašistide poolehoidjad. Miks need väited kõlavad nii skandaalselt? Eks ikka selle pärast, et see on etiketi rikkumine, kuna fašism seostub millegi absoluutselt nurjatuga. Need, kes kiidavad Hitlerit kiirteede ja Mussolinit graafiku järgi sõitvate rongide eest, solvuvad, kui neid fašismiga seostada. Neid julgeid, kes end otse fašistideks nimetaksid, on väga vähe. Enamasti määratletakse ennast nn koeravile-meetodil, näiteks sõjaajaloolise huviga SS-leegionide ja haakristimonumentide vastu või tõrvikurongkäikudega.

Siiski on fašismiuuringud päris lai akadeemiline tööstusharu, milles on püütud sellele sõnale ka enam-vähem kirjeldavat definitsiooni anda. Siin on kaks äärmust: üks on kitsendada fašism tõesti ainult vastavaks Itaalia liikumiseks, lisada Saksa natslus ning laiendada silti ainult selle liikumise nendele kloonidele, mis ennast ise fašistlikuks tunnistavad. Teine äärmus püüab üles leida mingi lausa metafüüsilise või vähemalt metaajaloolise fašismi-olemuse.

Enamik määratlejaid jääb kahe vahele. Roger Griffini järgi on fašism populistlik ultranatsionalism, mis püüab rahvust taasäratada pärast selle väidetavat kriisi või allakäiku. See on äärmiselt üldine definitsioon. Seevastu Robert Paxton on käsitlenud fašismi eelkõige selle käegakatsutavas kontekstis, ajaloolises toimimises, ning püüdnud suurel määral ignoreerida fašismi ideoloogiat ehk enesepilti. Aga ka tema definitsioonis figureerivad järgmised tunnused: üldvalitsev kriisitunne, kollektivism; ohvrimentaliteet, mis õigustab mis tahes tegusid; hirm rühma mandumise eest vabameelsuse mõjul, puhtama kogukonna igatsus, loomupäraste pealike („suurte isaahvide“) vajadus, vaistude ülimus analüüsi ees, vägivallaimetlus, radikaalsuse ja reaktsioonilisuse segu ning valitud rahva õigus teisi valitseda.

Umberto Eco on essees „Igikestev fašism“ esitanud natuke sarnase, kuid impressionistlikuma tunnusteloendi (vt Vikerkaar 8–9/1995). Sellesse kuuluvad traditsioonikultus, vastuseis modernismile, tegutsemiskultus, kriitikatalumatus, erinevusehirm, pettumusele rõhumine, vandenõuteooriad, vastase alahindamine, olelusvõitluse tähtsustamine, väljavalituse tunne, sangrarikultus, macho-hoiak, valikuline populism, uuskeel. Kõigi nende tunnuste põhjal saaks koostada kena fašismikompassi.

Eco tunnused püüavad eelkõige piiritleda fašismi ideoloogiat. Aga fašismi võimuletulekuks oli tingimata tarvis väga spetsiifilist konteksti: Esimene maailmasõda, reaktsioon bolševismile, massidemokraatia kasvuvalud, majanduskriis ning traditsiooniliste eliitide ja asutuste kaasamängimine. Fašismi tõusuks oli vaja oma Vittorio Emanuelesid ja Hindenburge.

Marksistlik suhtumine fašismi on näinud selles maffia ja kõrilõikajate lihtlabast liitu finantskapitaliga, nii nagu Brechti näidendis „Arturo Ui“. Vahepeal peeti seda räigeks lihtsustuseks, mis alahindab fašismi ideoloogia ürgalgsemaid tumejõude. Kui aga vaadata, kui meelsasti tänapäeva miljardärid on valmis paremäärmuslasi aitama, tingimusel, et need lubavad piirangute ja regulatsioonide lõdvendamist, tuleb tunnistada, et Brechti tükiski oli oma iva.

Bill Clintoni aegne USA välisminister Madeleine Alb­right on kirjutanud oma raamatu murest demokraatia – või vähemalt temale harjumuspärase demokraatia – allakäigu pärast nüüdismaailmas. Eelkõige on tegu Donald Trumpi vastase raamatuga, kuigi praegusele USA presidendile on pühendatud kõigest kümnendik. Raamat ei pretendeerigi olema analüütiline fašismikäsitlus.

Midagi definitsioonilaadset leiab alles lõpulehekülgedel ja seegi on üsna abstraktne ja üldine: „Fašist on keegi, kes kuulutab, nagu räägiks tema kogu rahva ja rahvusgrupi nimel, hoolimata vähimalgi määral teiste õigustest, ning on valmis kasutama vägivalda ja mis tahes muid vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks, olgu need missugused tahes.“

„Fašism“ raamatu pealkirjas figureerib eelkõige hoiatusmärgina selle vastu, et 1930. aastatel pooleli jäänut lõpule ei viidaks. Aga raamatu peatükid käsitlevad äärmiselt eriilmelisi autokraate, despoote, türanne, diktaatoreid, jõumehi ja populiste: Mussolini, Hitler, Franco, Stalin, Milošević, Chávez, Putin, Erdoğan, Orbán, Kim Jong-un. Tõsi, enamikku neist Albright fašistideks ei sildistagi, sõna „fašism“ lihtsalt lisab Albrighti loole dramaatilisust. Ta kirjeldab viise, kuidas vastavad liidrid ja poliitilised jõud on võimule tulnud ja võimu hoidnud, põimides oma lugudesse värvikaid detaile ja isiklikke mälestusi oma lapsepõlvest Tšehhoslovakkias, Londonis ja Jugoslaavias. Eri maid, rahvaid ja aegu näinud inimesena oskab Albright keskmisest liberaalist paremini mõista neidki jooni, mis fašismi omal ajal paljude jaoks nii kütkestavaks muutsid.

Raamjutustuse võttena kasutatakse stseene kodusest seminaridebatist politoloogiaüliõpilastega Georgetowni ülikoolist. Veel kord: tegu pole ega tahagi olla analüütilise raamatuga, vaid lähiajaloolise ja hoiatava juturaamatuga noortele. Kes tahab nüüdisaegset parempopulismi paremini mõista, võiks lugeda Jan-Werner Mülleri selleteemalist raamatukest.

Madeleine Albrighti enese kujus kehastub väga kokkuvõtlikult see külma sõja järgne optimistlik demokraatia eksportimise, liberaalse interventsionismi ja globaalse turu vaim, mille unistused ja lootused on nüüdseks räsida saanud. Selline pettumustunne oleks võinud anda hea aluse ka eneseanalüüsile ja -kriitikale. Lõppude lõppuks aitas Albright ju kaasa selle korra loomisele, mida praeguste paremautoritaarsete populistide internatsionaal püüab pea peale pöörata. Siin-seal isegi tunnistatakse, et külma sõja lõpp ei teinud jõukas maailmas kõiki veel õnnelikuks, aga domineerima jääb kahetsus neoliberalismi käestlastud võimaluste ja lõpule viimata projekti pärast.

Madeleine Albright (koos Bill Woodwardiga)
„Fašism: Hoiatus“
Tõlkija Matti Piirimaa
Postimees, 2018
272 lk

Madeleine Albright, «Fašism: Hoiatus» Foto: Raamat