Heli Veskus: ma ei karda riskida ja meeletult tööd teha

Heli Veskusel on sel hooajal koduteatris kuus peaosa ning just see hoiabki laulja tippvormis. Koduteatris on ta saanud enda sõnul ära laulda kõik rollid, millest üks laulja üldse unistada võib. Foto: Erakogu

Rahvusooper Estonia solisti, sopran Heli Veskuse tee suure muusika juurde on olnud pikk ning sel teel on ette tulnud nii mõndagi: ta on laulnud mudilasena laste ristsetel, paugutanud harjutamisest küllastununa trotslikult klaverikaant, maadelnud nii mõnegi oma lavakangelannaga proovisaalis nii, et on olnud tahtmine noodid igaveseks nurka visata… Kuid teisalt on talle osaks saanud õnn laulda ära iga laulja unistuste repertuaar, tal on koduteatris hooajal koguni kuus peaosa ning ta jõudis elu parimas vormis ka Suure Teatri lavale. Heli ütleb, et on põhjamaise loomuga, kuid naerusädemed ta silmis ja temast õhkuv energia laseb tüüne pealispinna alla aimata tulist laavat.

Kauaaegne tutvus on põhjus, miks oleme Heliga sina peal.

Alles üleeile tähistasid rahvusooperi laval oma 50. sünnipäeva ühe oma armastatuima rolli – dramaatilise Toscaga. Mis rollis ja millal toimus sinu lavadebüüt?

Siinsamas, praeguseks juba kakskümmend aastat minu koduteatriks olnud Rahvusooper Estonia laval. See oli 1999. aastal, mil Mozarti ooperiga «Don Giovanni» tähistati maestro Eri Klasi 60 aasta juubelit, mina astusin üles donna Elvirana.

Mozarti oopereid iseloomustab eriline sädelus ja joviaalsus, kuid lauljale esitatakse näilise kerguse varjus väljakutseid, millega hakkama saamine polegi nii lihtne.

Mozartiga pole tõesti kerge! (Naerab.) Mozart distsiplineerib hästi n-ö suurt häält ja see on väga vajalik. Kogu etenduse vältel ajud ragisevad: kuidas sellest kõigest elegantselt läbi tulla.

Kui palun sul iseloomustada oma lauljakarjääri perioode, kuidas sa näed neid vaadatuna mitte rollide loetelu, vaid iseenda kasvamise ja arengu kaudu? Olid sa arglik debütant või bravuurikas lavade vallutaja?

Oh, see on väga huvitav küsimus ja vägagi naelapea pihta! Minu lavatee algus oli tõesti arglik, olin noore lauljana väga ebakindel ja võitlesin kaua suure esinemisärevusega. Kuid ma arvan, et keegi seda eriti tähele pannud, sest oskasin seda hästi varjata. Nüüd, mil ma olen ise pedagoog ja kakskümmend aastat laval laulnud, võin öelda, et see ärevus külastab eelkõige inimesi, kes on enese suhtes väga kriitilised ja nõudlikud. Mingil ajahetkel, kui olin juba jõudud Puccini ja Verdi ooperiteni, tundsin, et see ebamugav tunne minus leevenes – neis suurrollides tundsin end palju kindlamalt ja mugavamalt. Mul on alati olnud see omadus, et ma julgen võtta riske, teha meeletult tööd ja jõuda tulemuseni.