Uinuv mõistus sünnitab koletisi

Janar Ala
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eike Eplik, Imat Suumann «Õhtu varjus». Näitusevaade.
Eike Eplik, Imat Suumann «Õhtu varjus». Näitusevaade. Foto: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

On suuri ja väikeseid näitusi (ehk isegi keskmisi). Suurte näituste puhul tõuseb üldiselt palju meediasuminat ja käib tohutult külastajaid. Lahti rullitakse punane vaip ja kõnetusvõime ulatub ka nendeni, kes muidu võib-olla näitusele ei lähekski. Suur näitus oleks justkui see koht, kus sa pead ära käima ja võimalik, et sellest ka Facebookis või Instagramis teada andma. Väikeste näituste puhul ei pruugi aga seda kõike olla, need toimuvad justkui nurga taga ja nende märkamine on kesisem.

See aga muidugi ei tähenda, et väike näitus oleks ilmtingimata kehvem kui suur näitus. Väike leiab võimalusi minna sinna, kuhu suur ei saa. See leiab võimaluse läbi valgustada olemise sopisemaid ja varjulisemaid kohti. Ja meediasuminal on teadupärast võime aeg-ajalt nüansse sulgeda.

Rääkisin suurest ja väikesest, kuna omamoodi sarnase profiiliga isikkoosseisuga – vanema põlvkonna maalikunstnik (mees) ning noorema põlvkonna skulptor (naine) – näitus oli ka mõne aasta eest Kris Lemsalu ja Tiit Pääsukese ühisnäitus kunstihoone suures saalis. Võrreldes Eike Epliku ja Imat Suumanni näitusega oli see muidugi «suur» näitus, mis lõi publikurekordeid. Äkki isegi oleks nende nelja kunstniku vahel võimalik ühist leida? Kasvõi selles, et esmasel kokkupuutel ei tundunud kumbki näitus just kuigi orgaaniliselt välja pakutud kunstnikevahelisse dialoogi astuvat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles