Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/04/11765917t1h3b59.jpg)
Kui planeet Maa peaks hävima ja järele jääks üks kosmosekapsel ning minu võimuses oleks sinna valida Eesti filmikunstist üks film, siis oleks see Kaljo Kiisa «Hullumeelsus». Mitte «Kevade» või «Viimne reliikvia» ega «Seltsimees laps». «Hullumeelsus», Eesti art house filmide vanaisa, räägib asjadest, mida mõistavad kõik, kes on elanud 20. sajandil. Valusal kombel on filmi temaatika pool sajandit pärast sündi jälle aktuaalne.
Teise maailmasõja lõpp, Saksa väed taganevad. Kuhugi vaimuhaiglasse saabub Gestapo uurija Windisch (Jüri Järvet), et välja selgitada, kas hullude sekka pole end peitnud Inglise luuraja. Algselt pidi filmi tegevus toimuma tuvastamatus riigis väljamõeldud armee okupatsioonitsoonis, selle välistas stsenaariumi eeltsensuur. Paralleel Nõukogudemaaga oleks liiga ilmne. See-eest nõuti, et filmis oleks tobe stseen, mis sinna küll ei sattunud: kui Nõukogude väed lähenevad vaimuhaiglale, haaravad hullud relvad ja tõusevad okupantide vastu üles…
/nginx/o/2019/02/04/11765913t1h6fad.jpg)