Hullumeelsus kosmosekapslisse
Miks on «Hullumeelsus» parim Eesti film?  

«Hullumeelsus». Nurkadeta tornitoa loomisel inspireerisid kunstnik Halja Klaari hommikusöögil serveeritud keedumunad. FOTO: Rahvusarhiiv

FOTO: Rahvusarhiiv

Kui planeet Maa peaks hävima ja järele jääks üks kosmosekapsel ning minu võimuses oleks sinna valida Eesti filmikunstist üks film, siis oleks see Kaljo Kiisa «Hullumeelsus». Mitte «Kevade» või «Viimne reliikvia» ega «Seltsimees laps». «Hullumeelsus», Eesti art house filmide vanaisa, räägib asjadest, mida mõistavad kõik, kes on elanud 20. sajandil. Valusal kombel on filmi temaatika pool sajandit pärast sündi jälle aktuaalne.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Teise maailmasõja lõpp, Saksa väed taganevad. Kuhugi vaimuhaiglasse saabub Gestapo uurija Windisch (Jüri Järvet), et välja selgitada, kas hullude sekka pole end peitnud Inglise luuraja. Algselt pidi filmi tegevus toimuma tuvastamatus riigis väljamõeldud armee okupatsioonitsoonis, selle välistas stsenaariumi eel­tsensuur. Paralleel Nõukogudemaaga oleks liiga ilmne. See-eest nõuti, et filmis oleks tobe stseen, mis sinna küll ei sattunud: kui Nõukogude väed lähenevad vaimuhaiglale, haaravad hullud relvad ja tõusevad okupantide vastu üles…

«Hullumeelsus». Režissöör Kaljo Kiisk Alatskivi mõisa juures 1987. aastal. FOTO:

FOTO: Erakogu

Tagasi üles