Mis on eelmise aasta ostetumad raamatud?

Eesti Kirjastuste Liidu liikmete menukitabelis oli esikohal Epp Petrone raamat «Meie Eesti», mida müüdi eelmine aasta 24 541 eksemplari, edetabeli teisele kohale jäi 10 000 eksemplariga lasteraamat «Naša Estonia», mille kirjastajaks ja koostajaks oli samuti Epp Petrone. Foto: Tauno Ööbik

Eesti Kirjastuste Liidu liikmete 2018. aasta enimmüüdud raamat oli Epp Petrone «Meie Eesti», mida müüdi 24 541 eksemplari. Tabeli teisele kohale jäi 10 000 eksemplariga sama teose venekeelne tõlge «Naša Estonia».

Populaarsuselt kolmas raamat oli Enn Tarveli «Eesti rahva lugu», mida osteti 6952 eksemplari. Ilukirjanduse valdkonnas oli populaarseim 6861 eksemplariga Silver Anniko «Rusikad», mis jäi üldtabelis neljandale kohale.

1991. aastal loodud ning praegu 31 kirjastust koondav Eesti Kirjastuste Liit on koostanud oma liikmete väljaantud raamatute müügiedetabelit alates 2000. aastast. Oluline on märkida, et selle tabeli puhul pole tegu täieliku ülevaatega Eesti raamatuturul toimuvast, sest paljud kirjastajad liitu ei kuulu.

Näiteks Eesti suurimate raamatukaupluste 2018. aasta müügiedetabelites troonis Ingvar Villido raamatuga «Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus», mis oli Apollo kauplustes number üks ja Rahva Raamatus teisel kohal. Ingvar Villido raamatu kirjastanud Humani kirjastuse juhi Inga Raitari kinnitusel on «Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus» müüdud üle 8000 eksemplari.

Rahva Raamatu suurima müügieduga raamat oli aga Paavo Kanguri «Eesti maffia», mida autori sõnul müüdi mullu 4596 eksemplari. Apollo poodide klientide ostueelistus number kaks oli Andrus Kivirähki «Tilda ja tolmuingel». Raamatud «Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus», «Eesti maffia» ja «Tilda ja tolmuingel» raamatud kirjastanud kirjastused ei kuulu Eesti Kirjastuste Liitu ning seetõttu neid menukite tabelist ei leiagi.

Eesti Kirjastuste Liidu juht Kaidi Urmet leiab, et kui viimastel aastatel on ta pidanud nentima, et inimesi köidavad eneseabi, ravitarkused ja esoteerika, siis tänavu võib öelda, et ka ilukirjandus võitis eelmisel aastal lugejaid juurde. «Ilukirjandusteoseid on menukite nimekirjas 20, neist neli on tõlketeosed. Võrreldes varasemate aastatega saame täheldada nimetuste arvu suurenemist (nt 2017 oli nimekirjas kokku 16 ilukirjandusteost, millest tõlkeid oli seitse nimetust), samuti müüdi neid 16 eesti autorite teost rohkem kui 2017. aastal: 2018. müüdi 33 060 eksemplari, 2017. aastal 20 000 eksemplari.»

Suur panus sellise tulemuse saavutamisel oli Silver Anniko «Rusikatel», Leelo Tungla raamatutel «Seltsimees laps» ja «Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa», Andrus Kivirähki teosel «Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel», Tõnu Õnnepalu teosel «Valede kataloog. Inglise aed» ning «Minu»-sarja raamatutel.

Eesti autorite raamatuid on saja enim müüdud raamatute tabelis 55, see on Urmeti hinnangul üsna tavapärane. Kui aga võrrelda eesti autorite ja tõlkeraamatute läbimüügiarvu, siis esiaja nimekirjast moodustas algupärase kirjanduse osakaal 65 protsenti, mis on võrreldes eelmiste aastatega kõrgem näitaja.

Mitte-ilukirjanduslikke teoseid saja enim müüdud raamatu tabelis on 53 nimetust, millest 29 nimetust on algupärased teosed. Tooni annab EV 100 raamatusari, aga ka ajalooraamatud ning ka nn naistele kirjutatud meesteraamatud.

«Lasteraamatuid on nimekirjas 29 nimetust, nende müügiarv on sel aastal erakordselt kõrge – ligikaudu 84 000 eksemplari. Võrdluseks, 2017. aastal oli see arv ca 68 000 eksemplari. Enamiku edetabelis olevatest lasteraamatutest moodustavad väikelastele mõeldud kleepsu- ja mänguraamatud, ilukirjandusteoseid on nimekirjas vaid mõned üksikud, aga siiski, näiteks «Kaka ja kevad», «Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik», «Lõvi Leo», «Väike prints», «Sööbik ja pisik», «Harry Potter ja tarkade kivi».»

Kui võrrelda 2018. aasta müügiarve aasta varasemaga, siis on tõesti põhjust rõõmustada, sest toona piisas menukitabeli esimesele kohale jõudmiseks 6277 eksemplari müümisest – 2017. aasta enim müüdud raamat oli «TEA entsüklopeedia» eriväljaanne «Eesti Vabariik 100» (6277 eksemplariga), teisel kohal Heiki Raudla koostatud «Heade mõtete raamat» (6009) ja kolmandal Mart Laari koostatud «Eesti suured armastuslood» (5715).

Enamiku edetabelis olevatest lasteraamatutest moodustavad väikelastele mõeldud kleepsu- ja mänguraamatud, ilukirjandusteoseid on nimekirjas vaid mõned üksikud.

Kui aga võrrelda esisaja tabelisse pääsenud raamatute kogumüügiarvu 2018. aastal ja 2017. aastal, siis selgub, et tõus on olnud 35 794 eksemplari võrra. «Top 100 läbimüüginumbrid olid 2017. aastal 220 516 eksemplari ja 2018. aastal 256 310 eksemplari. Seega on võrreldes eelmise aastaga tänu edetabeli tipus olevate raamatute headele läbimüüginumbritele müük kasvanud ligikaudu 16 protsenti, kuid võrreldes varasemate aastatega näeme siiski langustendentsi. Samas näiteks võrreldes 2014. aastaga on raamatute ostmine vähenenud ligikaudu kaheksa protsenti,» kommenteerib raamatuturul toimunut kirjastuste liidu juht Kaidi Urmet.

Kirjastuste liitu kuuluvate kirjastuste e-raamatute müügiarvud on võrreldes paberraamatutega väiksemad – ainult 20 e-raamatut ületas maagilise 100 müügilitsentsi piiri. 2014. aastal oli e-raamatuid, mida osteti üle 100 litsentsi, 52, 2015. aastal 56, 2016. aastal 29, 2017. aastal 26, seega võib täheldada e-raamatute ostuhuvi langemist. Mullu enim müüdud e-raamat oli Tiina Tiituse «Õnnelik suhe», mida osteti 518 litsentsi. «E-raamatute puhul saame taas kord kinnitada: edukaim on ilukirjanduslik tõlkeraamat,» kommenteerib Urmet e-raamatute üldtabelit.

Näitus Eesti Kirjastuste Liidu menuraamatutest on välja pandud 2. veebruarist kuni 26. veebruarini Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis.

Epp Petrone kommentaar
«Mäletan «Meie Eesti» algusmomenti väga täpselt. Olin just ostnud pisikesed õhukesed märkmikud Milano raudteejaama poekesest ja istusin rongi peale. Rong hakkas veerema Bologna poole, see oli märtsis 2017, ma suundusin lasteraamatute messile. Sõit oli parasjagu nii pikk, et märkmik sai ideedest täis! Teised sealsed ideed on siiani teoks tegemata, aga varesejalgadega sai sinna pealkirjaks kirjutatud: «MEIE EESTI VÕI EESTI NÄGU?» Ja siis tulid lehekülgede kaupa ideed, küsimused. Kes on metsavennad? Mis on õige eesti toit? Miks on Muhu seelik kollane? Ja esimesed dialoogikillud.
Kui 2017. aasta sügisel Maxima poeketi esindaja Petrone kirjastusse helistas ja oma patriootliku-kingituse-ideepakkumise tegi, siis oli «Meie Eesti» failist umbes pool valmis. Olin isegi kulkalt sellele tekstile toetust küsinud ja ei-vastuse saanud.
Maximaga koostööd alustades oli mulle kohe selge, et minu jaoks on see ajalooline võimalus: nii suure tiraažiga raamatut pole ma enne kirjutanud. Aga et juba nädal pärast müükitulekut on venekeelne trükk otsas, see oli üllatus ja teeb küll meele härdaks. Iga lauset kirjutades mõtlesin ma, mismoodi üks väike vene laps Eestis seda loeks. Selle raamatu kirjutamine oli minule endale ka sisemine integratsiooniprojekt.
Kui kirjutasin raamatu viimaseid lauseid, siis tulid mulle pisarad silma. Tundsin, et see jõuab pärale: meie Eestimaa. See jõuab hinge väikesele venekeelsele eestimaalasest lugejale. See maa on tema kodu. Minu jaoks ei olnud see «Meie Eesti» lasteraamat mitte ainult harimise, vaid ka armastuse ja integratsiooni tekitamise võimalus.
Mul oli tegelikult ammu plaan ja lootus kirjutada tegelusraamat. Koostöös Maximaga sai see unistus teoks – sain teha raamatu, mis õpetab ja pakub tegevusi, kuid samas jääb ka riiulitele alles juturaamatuna.
Raamat «Meie Eesti» on kontseptsioonina ju seesama osta-ja-kleebi, lihtsalt me tabasime midagi. Midagi suurt, ilusat ja üllast, õigel hetkel. Ja lisaks lastele haakusid nende vanemad. Mul on palju lugusid sellest nii-öelda integratsioonist, kuidasmoodi on Eesti lapsevanemad hakanud omavahel suhtlema, vahetama, aitama, komplekte kokku saama…
Mõnes mõttes oli raamatu ja kleepsude kampaania üks suur tarbimislabrakas. Samas, ma mõtlesin selle enda jaoks läbi. Muna, leiba ja piima ostetakse ju ikka. Kui asi õnnestub, siis saab ilusa ja oma missiooniga raamatu, mis jõuab väga paljude lasteni, muna, leiva ja piima ostmise kõrvaltegevuse ehk kleepsumängu käigus. Nii enam-vähem läkski. Samas, ütlen ausalt, kui nägin, et kleepsud olid pandud pakendisse, siis kurvastasin. Ma ise üritan oma kaubad osta võimalikult pakendivabalt.
«Meie Eesti» kirjutamisel sain abi oma kuueaastaselt tütrelt. Raamat on peamiselt dialoogidele üles ehitatud, laps-peategelane Anna on vahepeal üsna kriitiline ja vahepeal üsna naljakas lapsesuu. Ma proovisin mõned olukorrad oma laste peal läbi. Ise ma poleks vist selle peale tulnud, et Lydia Koidula põrmu Eestisse toomise loo peale küsib laps: «Ah soo, kondid toodi Eestisse, aga kuhu liha jäi?» Ja et miks «Meil aiaäärne tänavas» võib pisara silma tuua… Laps küsib: «Kas seal aia ääres olid nõgesed?» Minu meelest tuli raamat hea välja, hariduse ja nalja tasakaal on paigas.
«Meie Eestit» kirjutades avastasin enda jaoks palju uut. Näiteks ei teadnud ma varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Ja miskipärast olin täiesti kindel, et Eesti rahvusloom on ilves, aga tegelikul polegi rahvuslooma.

****
Epp Petrone «Meie Eesti» ja «Naša Estonija» valmis PetronePrindi kirjastuse koostöös Maxima poeketiga. Raamatud, millega käis kaasas ka 100 kleepsu, olid Maxima poodides müügil 2018. aasta 30. jaanuarist 12. märtsini. Mais andis PetronePrint välja raamatutest täiendatud trüki, mis müügil ka väljaspool Maximat.