Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/07/11773009t1hbe8c.jpg)
Oma unistustega tuleb olla ettevaatlik, sest need kipuvad täide minema, tõsi, väiksema või suurema nihkega. Nii on täitumas üks minu soove: teatrit saab nüüd vaadata sama mugavatelt toolidelt kui kino, sest teatrit tehaksegi kinos. Ainult et õnnestunud teatriõhtuks mugavatest toolidest ei piisa, neist tähtsam on siiski lavastus, valitud materjal ja lavastuskeel, näitlejad ning veel tuhat pisiasja.
Apollo «Mulla all» suudab õnneks täita nii mõnedki nimetatud tingimused; vapustavat teatrielamust ma vaatajatele ei luba, aga täitsa OK õhtut küll.
Ain Mäeotsa lavastatud tüki «Mulla all» tegevus toimub täiesti tavalisel kalmistul. Ühel kenal päeval ilmub surnuaiale noor neiu, seljakott seljas, ja avaldab soovi kandideerida vabale töökohale, sest tal olevat raha vaja. Kahevaatuselise loo käigus selgub, et kummalise nimega neiul on lisaks rahateenimisele kalmistul viibimiseks veel üks põhjus.
Lavastuse reklaamis öeldakse, et «Mulla all» on komöödia. Nii ongi, nalja saab, eriti neis dialoogides, mis on toodud otsapidi meie tänasesse Eestisse. Musta komöödia pealispinna all tegeleb lavastus tõsiste ja suurte teemadega: üksindus, vastutus oma laste ja kaaslaste ees, alkoholism, narkootikumid… Lühidalt ja lihtsustatult öeldes, kuidas hoolida oma lähedastest ja kuidas vaatamata raskustele jääda ellu, olla hea inimene. Seega universaalsed teemad, ootamatu tegevuspaik, boonuseks head näitlejad. Nähtud etenduse suurim rõõm – vähemalt minule – olidki just näitlejad, eelkõige Saara Nüganen.
Saara Nügenen mängib Apollo lavastuses suure lusti ja energiaga, tema kehastatud Meri on korraga nii süütu-naiivne plika kui ka küps ja kaval naine, olenevalt sellest, milline mask tema tegelaskuju eesmärkidega paremini sobib. Nüganen vahetab neid maske aga väga loomutruult, tema nipsakus ja tormakus on veenev, samuti tema läheduseigatsus ning tõrksus. Tema tegelaskujus on noore neiu üleolekut, enesekindlust, millega varjatakse ebakindlust, rabedust ja üksildust.
/nginx/o/2019/02/07/11773008t1ha964.jpg)
Ott Raidmetsa Robi ja Carmen Mikiveri Tertsis näivad Meri kõrval konstrueerituna, kunstlikud. Põhjust otsiksin ma eelkõige dramaturgiast, aga mitte ainult, sest alati on näitlejatel ja lavastajal võimalik oma rõhuasetustega lugu elavamaks muuta.
Meheliku, ikkagi endise sõjaväelase Tertsise olek on peidetud käredalt käskivasse kõnemaneeri. Tertsis on igatpidi nurgeline, õigemini on ta endale sellise kaitserüü ülle tõmmanud, sest Meri ja kohti ka Robiga suheldes avaldub mõneks õrnaks hetkeks selle naise pehmem pool. Meri ja Tertsise puhul püütakse vaatajale anda mõista, et nad on elus haiget saanud ja seetõttu omaette hoidvad, kuid siiski tugevad, elus ellu jääda püüdvad. Tegelaste kolmikust on kõige tavalisem heasüdamlik ja ebakindel (eriti noorte naistega suheldes) Robi.
Lihtsameelset, aga kindlasti mitte tobukest Robit on naistel hea tögada. Robi «eesti poisi olek» tuleb eriti selgelt esile kontrastis Meriga, kes pulbitseb elust, võib-olla seetõttu mõjubki Ott Raidmetsa mäng kahvatult. Robi on lihtne ära unustada, sest ta ei näi olulisena. Kui Apollo «Mulla all» oleks lavastatud tõsisemas, nn sotsiaalsemas võtmes, siis just Robi üksildus, isegi teatav tõrjutus võiks olla vägagi intrigeeriv teema ses lavaloos. Ent Mäeotsa lavastuses on loo pinge hoidmine pandud Tertsise ja Meri õlgadele, sellega tuleb eriti hästi toime just viimane.
Kinosaalis lavastamine on paras väljakutse. Mäeots on kitsast lavaruumi suurendanud kinoekraani kasutades – ekraanile kuvatakse kalmistuvaateid, mis lisavad avarust ja reaalsuseefekti (videokunstnik Emer Värk, kunstnik Franka Vakkum). Ekraani on kasutatud nutikalt ja mõjuvalt, kuid ülejäänud kinosaali on tegijad suhtunud kui tavalisse teatrisaali, näitlejad mängivad nn laval, korraks hüpates treppidele, kuid treppidel lausutut võinuks öelda ka lava ees, st sisulist põhjendust neil liikumistel pole.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ain Mäeotsa lavastus on hoogne, kuid liiga turvaline, kindla peale minek. Tunnistan, et võib-olla olid mu ootused liialt kõrged, aga pärast Mäeotsa lavastust «Beatrice» ongi mu ootused temale kui lavastajale väga-väga kõrged. «Beatricega» näitas ta, et Vanemuise suurt saali on võimalik painutada ja selle ruumiga mängida leidlikult, uuenduslikult.
Lavastuse «Mulla all» mängimisel kinosaalis on ainult üks põhjus: tellijaks on kino, igasugune kunstiline või tehniline põhjus just selles ruumis selle loo jutustamiseks puudub. Aga eks see ole sageli ka suurtes teatrimajades nii (miks peab kirsiaiast rääkima klassikalisel itaalia laval?), ses suhtes sobituks Mäeotsa «Mulla all» pea kõikidesse sihtasutus-teatritesse, aga ka kinosaali.
Arvustus
James McLindon, «Mulla all»
Eestistanud Timo Diener ja lavastanud Ain Mäeots
Osades Saara Nüganen, Ott Raidmets, Carmen Mikiver
Esietendus Solarise Apollo kinos 28. jaanuaril