Vikerkaar loeb. Ära lase ennast eksitada väikestest normaalsuse märkidest!

Masha Gessen, «Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis». Foto: Raamat

Sõbranna Ungarist kirjutas mulle hiljuti, et kui suureks kasvab, siis tahab ta saada Masha Gesseniks. Õilis eesmärk. Gessen on Venemaal sündinud ja USAs töötav ajakirjanik, kelle kompromissitus, õiglustunne ja oskus vahedalt igasugusest ibast läbi lõigata ning teema eetilise tuumani jõuda asetab ta samasse seltskonda George Orwelli, Hannah Arendti ja Susan Sontagiga.

Ta töötas üle kahekümne aasta Venemaal, kirjutas vene- ja ingliskeelses meedias, võitles geiõiguste eest, ei varjanud aina vaenulikumaks muutuvast keskkonnast hoolimata oma lesbilisust ning kirjutas ühtviisi hoogsaid biograafiaid geniaalsest nõukogude matemaatikust ja ühest Peterburi kagebiidist, kellest sai Venemaa president (viimane raamat „Näota mees“ on ka eesti keelde tõlgitud).

Konfliktid Putiniga saidki Gessenile saatuslikuks: ta keeldus kajastamast Putini esinemist Vene Geograafide Seltsi ees, pidades seda labaseks rohepesuks. See maksis Gessenile töökoha ning 2013. aastal naasis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus ta on praegu kultuuriajakirja New Yorker püsiautor.

Kui Ida-Euroopa ajakirjanikud võtavad läänes sõna muudel teemadel kui nende koduregiooni igavesti ähvardav marurahvuslus, korruptsioon ja vaesus, kipub suhtumine neisse jahenema. Gessen on siinkohal erand. Donald Trumpi valimine USA presidendiks on tekitanud olukorra, kus lääs ja Ida-Euroopa ei paista enam niivõrd palju üksteisest erinevat; võib-olla ei olnud nad kunagi nii erinevad maailmad, aga nüüd on seda võimatu eitada.

Gesseni kogemus Putini Venemaaga on äkitselt osutunud ootamatult ajakohaseks ja tema oskus analüüsida „maffiariigi“ toimimist on värske vaheldus USA ajakirjanduse peavoolule. Trumpist on kombeks rääkida kui unikaalsest ja erakordsest nähtusest, mehest kui aurikust, kes üksinda nihutab USAd autoritaarsuse poole ja kelle kukutamisega saaks maailma ainuke supervõim liikuda tagasi oma tavapärasesse voolusängi.

Gesseni artiklid keskenduvad aga just neile silmakirjalikele ärimeestele, poliitikutele ja liberaalsetele aktivistidele, kes võivad küll rääkida Trumpist kui ohust demokraatiale, aga näitavad oma tegudega, et on igati valmis Trumpil veel kuus aastat laamendada laskma.

Pärast Trumpi valimist avaldas Gessen New York Review of Booksis rea „reegleid autokraatias ellu jäämiseks“. Nende hulgas #1: „Usu autokraati“ – kui mees lubab ehitada müüri Mehhiko piirile ja võidelda immigratsiooni vastu, siis ei maksa üllatuda, kui tema piirivalve otsese tegevuse tulemusel eraldatakse sadu lapsi oma vanematest, mõnikord fataalselt. #3: „Institutsioonid ei päästa sind“ – õigusriiki on võimalik lammutada kiiremini, kui arvatakse.

Trumpi kõige hirmutavam ja vähem tähelepanu pälvinud saavutus, on võtmeasutuste – siseministeeriumi, energiadepartemangu ja keskkonnakaitseagentuuri – kaaperdamine ja andmine ärimeestele, kelle tegevuse vastustamiseks need asutused üleüldse loodi. Agressiivsem ja kontrollimatum fossiilkütuste kaevandamine mõjutab kogu planeedi tervist ja teeb inimtsivilisatsiooni kui sellist ohustavate kliimamuutuste ärahoidmise veelgi keerulisemaks. Reegel #5: „Ära tee kompromisse.“ Lühidalt: „autokraatias on poliitika kui võimalikkuse kunst tegelikult täiesti amoraalne“.

Kui ühe poole eesmärk on sõita üle vähemuste õigustest, siis pakkuda, et äkki sõidaks üle ainult pooltest vähemuste õigustest, ei saa olla vastuvõetav lahendus. Kõige olulisem Gesseni soovitustest on ehk #2: „Ära lase ennast eksitada väikestest normaalsuse märkidest.“ See, kui sa tajud, et mingis osas läheb elu edasi nagu tavaliselt, ei tähenda, et samal ajal ei toimuks protsessid, mis võivad kogu su tulevikku tundmatuseni muuta.

Gesseni õppetunnid läänele on otseselt seotud tema kogemustega Putini Venemaal. Ta rõhutab kontrasti juhi õõnsa, ent paeluva jutu ja selle taga toimuva riisumise vahel. Osa riigist funktsioneerib enam-vähem, nagu peab: õpetajatele makstakse palka, tuletõrjujad tõrjuvad tuld ja politsei kaitseb korda. Avalikkuse kogu tähelepanu läheb aga säutsudele ja mõttetutele skandaalidele stiilis „kas vene trollide meemid saatanlikust Hillaryst maksid talle valimised“.

Juhi toetajad jällegi keskenduvad samavõrd sisutühjadele võitudele, nagu paarisaja töökoha säilitamine mõnes osariigis (USAs luuakse iga kuu ca 300 000 töökohta), või siis palja ülakehaga kalapüüdmisele, samal ajal kui kari mafiosnikke, vabandust, ärimehi, lüpsab kasumit tootvaid osasid riigist. Ärimeeste ja poliitikute korruptiivne suhe ja struktuursetelt probleemidelt „tsirkuse ja leivaga“ tähelepanu kõrvale juhtimine on muidugi ka liberaalsete õigusriikide probleem, aga kui see kombineerub paremäärmusliku poliitikaga ja keskendub tasakaalustavate õigusriigi osade lammutamisele, on lood halvasti. Seda tasub ka meil Eestis meeles pidada.

Gesseni viimane raamat „Tulevik on ajalugu“ naaseb Venemaale, aga teda huvitavad küsimused on laiema kõlapinnaga. Kuidas sai 1990ndatel pealtnäha „rahuliku revolutsiooni“ läbi teinud Venemaast vaid kümme aastat hiljem uue autokraatia kants? Kuidas on võimalik, et (tänu maavarade ekspordist saadud rubladele) ligi kakskümmend aastat stabiilselt kasvanud majandusega riigis on valdav osa inimestest ühtaegu vankumatult lojaalsed riigile ja oma eluga rahulolematud? Kas seda trajektoori, mida osa sotsiolooge on nimetanud „kollektiivseks enesetapuks“ (Venemaal surevad inimesed, eriti mehed, nagu murdu südamehaigustesse ja alkoholismi), on kuidagi võimalik muuta?

„Tulevik on ajalugu“ ei anna neile küsimustele lõplikke vastuseid, vaid maalib kaleidoskoopilise pildi, kus nelja NSVLi lõpuaastatel sündinud noore inimese elulood põimuvad kolme õpetlase vaatega ühiskonnale, mis nende ümber justkui täielikult transformeerub, ent jääb samas kummastavalt tuttavaks. Need nimed peaksid eesti lugejalegi hästi tuttavad olema.

Sotsioloog Juri Levada ja tema õpilane Lev Gudkov näevad keskse probleemina nõukogude ajal kujunenud inimtüübi, nn homo soveticus’e juurdumist vene ühiskonnas. Homo soveticus on inimene, kes on tuimastatud ühiskondlike šokkide ja totalitarismi poolt, olles ühelt poolt riigist täielikus sõltuvuses ja teisalt ilma mingite otseste veendumusteta, orienteeritud vaid ellujäämisele. Sellised inimesed, väidab Levada, valdavad hästi orwellilikku „kaksisoima“, kahe omavahel vastuolus oleva idee korraga uskumist – näiteks on nii võimalik ühtaegu uskuda, et NSVL oli mitmerahvuseline impeerium ja vene rahvuse kehastus.

Samas häirib neid igasugune mittekonformsus – kusjuures mille poolest erinetakse, ei olegi sedavõrd oluline, lihtsalt paadi loksutamine kui selline kujutab endast ohtu niigi haprale stabiilsusele. Uuringutes väljendub homo soveticus’e elujõud hästi selle kaudu, kui paljud inimesed tahaksid mingite inimgruppide „likvideerimist“. Lisaks homodele, puuetega inimestele ja rahvusvähemustele leiavad Levada sotsioloogid vastumeelsust ka näiteks „rokkarite“ suhtes.

Psühholoog Marina Arutjunan jällegi näeb postsovetlikku kriisi läbi traumateooria. Ta väidab, et psühholoogiline tuimastumine inimmõtte piire ületava katastroofi taustal võib iseloomustada ka terveid ühiskondasid, mitte ainult inimesi. Traumateooria aitavat seletada venelaste aina süvenevat eskapismi, tõusvat depressiooni ja südamehaiguste taset.

Viimaks, filosoof Aleksandr Dugin kanaliseerib rahulolematust 90ndate reformidega ja Nõukogude eliidi jätkuvat rikastumist ülejäänud ühiskonna arvel läänevastasesse neofašistlikku ideoloogiasse, mis on ehitatud – taas kord, nõukogude ajal hägustunud, ent mitte kunagi tegelikult kadunud – veendumusele, et Venemaal on mängida maailmaajalooline roll, ning selle rolli haaramiseks ja hiilguse taastamiseks on vaja otsustavat murrangut kõigi „läänelike“ väärtustega, nagu individualism, õigusriik ja liberalism.

Kõik need seletused kõlavad esmapilgul natuke nagu arusaama „umom rossiju ne ponjat“ äraspidine versioon: Venemaal on justkui unikaalselt traagiline saatus, unikaalne hulk traumasid, millest pole võimalik pääseda, nõukogude katastroofide ajalugu, mis on loonud homo soveticus’e, ühiskondliku traumaseisundi ja Dugini marurahvusluse, kujundab Venemaa saatust ilmselt aegade lõpuni. Tegelikult aga Gessen seda ei väida: kõrvutades oma kolme mõtleja nägemusi nelja noore inimese elukaarega, näeme, kuidas lood oleksid võinud minna ka hoopis teisiti.

Üks neist on 2015. aastal tapetud liberaalse poliitiku Boriss Nemtsovi tütar Žanna, kes elab oma poliitikust isa karjääri tõusu ja languse varjus; teine on Ljoša, tavalisest vene perest pärit poiss, kes avastab, et on gei, ja suudab aina süvenevast vastuseisust hoolimata teha karjääri LGBT-küsimusi uuriva teadlasena; siis Maša, privilegeeritud perekonnast pärit tüdruk, kes iga aastaga üha rohkem protestiliikumistesse sukeldub, ja lõpuks Serjoža, perestroika arhitekti Aleksandr Jakovlevi pojapoeg. Nende lood näitavad homo soveticus’e elujõudu sattumuslikuma ja hapramana kui Levada ja Arutjunani pessimistlikud analüüsid.

Kui vaid augustiputši järel oleks murrang nõukogude insitutsioonidega olnud täielikum; kui „vanu olijaid“ poleks Jeltsini valimisajal pea täielikult rehabilitieeritud; kui vaid Nemtsovi-sugustel reformistidel oleks õnnestunud murda oligarhide võim, nagu nad 1990. aastate keskel seda plaanisid; kui 90ndate alguse püramiidskeemitajad oleks korralikult vastutusele võetud ja usku liberaalse valitsemise võimalikkusesse poleks murtud, enne kui see oli tegelikult alata saanud...

Homo soveticus võis olla küll mitme põlvkonna vanune inimliik, aga teda hoidis elus sada väikest halba otsust, mida ei tehtud mitte Brežnevi, Stalini, Nikolai II või Peeter Suure ajal, vaid 80ndatel ja 90ndatel, hetkel, kui aastakümneid külmunud jõujooned hetkeks sulasid ja kui sel hetkel märkamatult mööduda lasti, sisuliselt midagi muutmata.

Teost „Tulevik on ajalugu“ võib lugeda kui traagilist romaani, hoiatavat lugu sellest, kuidas võinuks minna ka meil, ühe aktivisti katset mõtestada Venemaa protestiliikumiste võimetust midagi korda saata, hoolimata sellest, kui mitu miljonit inimest ka tänavatele tuleks. Kõige paremini töötab see aga meeldetuletusena sellest, kuidas ajalugu on ühtaegu aeglane ja kiire, kuidas pikka aega ühes suunas liikunud protsessid võivad äkitselt muutuda mõjutatavaks; ning kui palju sõltub sellest, kes neid murdepunkte märkab ja õigel ajal tegutseda maldab.

Kui need võimalikkuse hetked mööda lasta, siis hiljem võib olukorra muutmine väga keeruliseks osutuda. Ei ole ilmselt kahtlust, et me elame taas kord sulaajal. Reegel #2: „Ära lase ennast eksitada väikestest normaalsuse märkidest.“

Masha Gessen
„Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis“
Tõlkija Katrin Kern
Ühinenud Ajalehed, 2019
512 lk

Masha Gessen, «Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis». Foto: Raamat