Enn Säde hümn Pärnule

Enn Säde, «Kadri-Katariina». Foto: Raamat

Ma pakun lugejale lihtsa lapitekilise ülesehituse: üks poiss, üks perekond, üks maja, üks tänav, üks linn. Ning üks aeg – sõda“ (lk 9). Aga pakkuja on filmiklassik, helirežissöör ja režissöör, filmirahva Suur Mäletaja, kes läheneb oma mälumaterjalile filmitegemise võtetega: kirjutaja mälu on vaid tikkimisriide kanvaa sarnane, millele autor vajutab säilinud piltide ja intervjuudega täiendatud kujutised mälestustest. Filmitegijana ta aina võrdleb eri allikatest pärit infot, ei pelga ajalehesabade kuulutusigi, selleks et pilt saaks pädevam, montaaž vaheldusrikkam.

Tõsi, kuulutused trükib ümber ajaloohõngu kaotavasse tänapäevasesse mundrisse – ruumi kokkuhoid või isikuandmed? (Lk 89–92, 98, 117, 153, ühe soojaga läbilugemisel – alasti elu.) Režissöör Säde teab kogemustest, kuivõrd perutavate hobuste sarnased on intervjueeritavate mälestused ja kui lihtsalt võivad nad sulle filmi tegemisel/raamatu kirjutamisel vajalikul kohal katkeda.

Võiks märkida, et Enn Säde esimene raamat „Säde filmist: lood Eesti filmimetsadest“ (2016) on sisuliselt jätk käesolevale raamatule „Kadri-Katariina“ (2018). Kui esimesena ilmunus on kõneks terve eesti filmiareen, siis selles raamatus on autor end ankurdanud sünnimajja Pärnus ja avab lugejale teda lapsepõlves ümbritsenud inimvõrgustiku, sõjast rääkimata – sõda podiseb enamasti foonil –, aeg-ajalt tuleb järjekordse ohvri järele päris lähedale, suisa Kadri tänavale.