Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/05/6625037t1h9cfd.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/07/11773050t1ha0a1.jpg)
Ma pakun lugejale lihtsa lapitekilise ülesehituse: üks poiss, üks perekond, üks maja, üks tänav, üks linn. Ning üks aeg – sõda“ (lk 9). Aga pakkuja on filmiklassik, helirežissöör ja režissöör, filmirahva Suur Mäletaja, kes läheneb oma mälumaterjalile filmitegemise võtetega: kirjutaja mälu on vaid tikkimisriide kanvaa sarnane, millele autor vajutab säilinud piltide ja intervjuudega täiendatud kujutised mälestustest. Filmitegijana ta aina võrdleb eri allikatest pärit infot, ei pelga ajalehesabade kuulutusigi, selleks et pilt saaks pädevam, montaaž vaheldusrikkam.
Tõsi, kuulutused trükib ümber ajaloohõngu kaotavasse tänapäevasesse mundrisse – ruumi kokkuhoid või isikuandmed? (Lk 89–92, 98, 117, 153, ühe soojaga läbilugemisel – alasti elu.) Režissöör Säde teab kogemustest, kuivõrd perutavate hobuste sarnased on intervjueeritavate mälestused ja kui lihtsalt võivad nad sulle filmi tegemisel/raamatu kirjutamisel vajalikul kohal katkeda.