/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2015/06/04/4142417t1hd874.jpg)
Laupäeval esietendub Eesti Draamateatris Sławomir Mrożeki näidend «Armastus Krimmis», mille lavastab Hendrik Toompere.
Eesti Draamateatris uus lavastus Hendrik Toomperelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Armastus Krimmis» valmis 1990. aastate alguses, selle kirjutamise ajaks oli Mrożekil seljataga juba pikk ja viljakas loometee. Poola dramaturgi ja kirjaniku tähtteosed «Tango» ja «Emigrandid» on tuttavad ka eesti publikule.
«Armastus Krimmis» on absurdikirjaniku panoraamne vaade oma kodumaa müstilisele naabrile Venemaale. Mrożek põimib osavalt kultuuriloost tuntud motiive ja teemasid, pastišš muutub aga valusaks groteskiks. Tegevusajaks on valitud kolm märgilist perioodi, mille muutuste ja pööretega peavad tegelased hakkama saama. Lugu algab tšehhovliku stseeniga tsaariajal, jätkub 1920. aastate lõpus ning jõuab lõpuks postkommunistlikku aega 1990. aastate alguses.
Osades on Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria Klenskaja ja Hendrik Toompere. Kunstnik Pille Jänes ja näidendi on tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Lavastaja Hendrik Toompere tutvustab uut lavastust sõnadega: «See lavastus ei räägi muidugi sõnakestki sellest, millest räägib meie president. See lavastus ei räägi sõnakestki sellest, millest räägib ajaleht. See lavastus ei räägi sõnakestki, millest räägib Utoopia. See lavastus räägib sellest, milline on meie naaber oma ilustamata ilus. See lavastus räägib sellest, milline on homme su naaber. See lavastus räägib, kuidas ta on peale pohmelli.
See lavastus räägib Venemaast. See lavastus räägib Eestimaast. See lavastus räägib sellest, kuidas sa iga jumala päev poodi lähed ja siis seal mõtled, et kas osta või mitte, ja kui sa koju tuled, siis mõtled, kas kurat oleks hea, kui oleks ikka vene võim ja siis mõtled, ei, parem ikka Soomes tööd teha ja hea, et lapsed väljamaal õpivad ja peaasi, et nalja saaks. Ohh õudsalt tahaks peale väsitavat tööpäeva nalja saada, sest no ma olen ju nii õõudsalt väsind sellest päevast, et andke natukenegi mingit nalja sel teemal ja mis ma siis nyyd ….ooohh teen?
See lavastus on kokkuvõte – kuidas ellu jääda. Stalinlik barokk ja isiklik amokk.»