Pildi süžee paigutamine ringi tuletab meelde Leonardo da Vinci «Vitruviuse meest». Rebane üllatab meid, esitades otsekui inimeste psühholoogilised portreed «Ema» (2016) ja «Isa» (2018) piltidel hobustena. Isa on otsevaates, tema ilme on rahulik ja mõtlik. Ema (kujutatud profiilis) silmavaatest peegeldub ängi. Samas on tajuda ka teatavat kindlameelsust. Kujutamisviis on niivõrd realistlik, et tekib tunne, nagu võiks hobu iga hetk maali seest välja tormata.
Rebane ei räägi mehe-naise võrdõiguslikkuse teemadel pinnapealselt, tema mehe-naise kontseptsioon haarab eksistentsiaalselt. Tema «hobune-ema» on kui naine, kellel on «ematunded» ning kes vajaduse korral läheb läbi tule ja vee.