Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)
/nginx/o/2019/02/11/11781911t1h1170.jpg)
Britt Stan Laurel ja ameeriklane Oliver Hardy olid Hollywoodi algusaegade koomikuteduo, kelle üleelusuurune kaos ning «Käolauluna» tuntud tantsunumber kinnitasid filmiajalukku selliste nimede nagu Charlie Chaplin, Buster Keaton ja Harold Lloyd kõrvale. Film «Stan ja Ollie» ei jutusta aga kuulsusesäras peesitamisest, vaid Teisele maailmasõjale järgnenud ajast, mil tuli elada möödaniku aupaiste varju, pooltühjade saalide ning rohkete omavaheliste pingete taagaga.
Erinevalt loetletud legendidest pole Laureli ja Hardy filmid ajahambale päris võrdväärselt vastu pidanud. Chaplin sidus oma filmidesse hulga lihtsakesest naljažanrist väljuvaid ühiskondlikke teemasid, mis kõnetavad tänaseni; Keaton täitis oma filmid revolutsiooniliste tehniliste lahendustega, mis peaks panema ahhetama igaühe, kes toonaste võimalustega kursis. Lloydi filmograafiast pärineb aga tummfilmiajastu ehk kuulsaimaid stseene – kõrghoone seinal turnimine ja kellaseieri küljes rippumine filmis «Safety Last!» (1923).