Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2019/02/12/11784314t1hb4ee.jpg)
Nadežda Ptuškina näidend «Kuni ta suri» on romantilis-nostalgiline komöödia. See sulnis žanr on publikule meelepärane, väikse saali etendused on puha välja müüdud. Näidend pärineb aastast 1995 ja situatsioon – paneelmajas valesse trepikotta eksinud kavaler roosikimbuga – mõjub vana-aastaõhtu kultusfilmi «Saatuse iroonia ehk Hüva leili» (režissöör Eldar Rjazanov, Mosfilm 1975) variatsioonina. Jõulud ja aastavahetus on ka ses lavaloos ülioluline aeg.
Ega meie teatrilavadel noid õdusalt vanaaegseid näitemänge praegu enam naljalt ei kohta. Kohe meenub Emil Braginski ja Eldar Rjazanov «Armastus tööpostil» Rakvere Teatri suures saalis (lavastaja Peeter Tammearu, 2012). Vene Teatri mängukavas püsib tänini Aleksandr Volodini melodraama «Viis õhtut» (lavastaja Aleksandr Gladko, 2011), erakordselt südamlik ja hingestatud lavastus, meisterliku näitlejate ansambliga, tõsilüürilisem ja valusam lugu kui puhtsüdamlik komöödia «Kuni ta suri».
Olen veendunud, et lavastuse menu määravad eelkõige armastatud näitlejad. Peeter Raudsepp on teinud targa valiku, kutsudes ema Sofja Ivanovna rolli külalisena meisterliku Maria Klenskaja. Ema roll sisaldab palju vaikivat vaatlemist, see sobib Klenskajale. Seespoolse hooliva ja targa muigega hoiab näitleja oma tegelase saladust, jäädes igas olukorras üdini daamiks.
Samavõrd intelligentse huumoriga sobib oma ema 60-aastaseks tütreks Ülle Lichtfeldt. Kui varjatud moel sarmikas vanatüdruk Tatjana teises vaatuses luitunud välimusest loobus ja siidipluuse selga passis, vilistasid mehepojad saalis tunnustava familiaarsusega. Eks oma tegelaskujust märgatavalt nooremad ole mõlemad osatäitjad, kumbki ei libastu karikeerimisse, kuigi Tatjana saab endale tänu šampanjale tibakese kuraasi lubada.
Kui näidendi keskmes on vananevad ema ja tütar, siis on harva midagi head loota, pigem tuleb peljata Ingmar Bergmani vaimus ahistust. «Kuni ta suri» on sümpaatne erand tänu lavastuse helgele tonaalsusele ja näitlejate südametarkusele. Ema ja tütar armastavad üksteist, muretsevad ja hoolitsevad vastastikku siiralt. Seda tandemit annaks mängida ka teises, trafaretselt manipuleerivas värvigammas, aga see oleks igav ja tüütu tee.
Ainuüksi lavastuse algus, kui tütar loeb emale elektrikatkestuse hämaruses, küünlavalgel ette jõuluidüllilist katkendit Charles Dickensi romaanist «Nicholas Nickleby elu ja seiklused», loob haruldase hubasuse ja nukra väärikuse, mida Lilja Blumenfeldi kujundus toonitab. Meie publikule on Dickens hingekauge autor, kuigi «Oliver Twistist» on sündinud uus originaalmuusikal, mis Endlas märtsikuus esietendub.
Dickensi osatähtsus tegelaste saatuses on märkimisväärne, tsitaadid Dickensi teostest kavalehel mõnusad – samas kui sinna valitud tekstid naiste üksindusest ja juhustest mõjuvad pentsikuna, ju vist panevad proovile publiku (enese)iroonialäve kõrgust?!
Kahe perenaise ja koduhaldja mõjuväljas muutuvad lennukalt mängulustiliseks ka kaks juhukülalist, üllatades ja ületades iseennastki. Kui Tatjana otsustab ema tervise ja kodurahu hüvanguks kasutada «väikest valget valet» nagu kodumaise menuseriaali tunnuslaulukeses, ei aima ta ise ka, kui nõtked mängupartnerid tema valede alleele eksivad.
Eduard Salmistu Igor, hallinev donžuan, saadab kuradile keskeakriisi dändimaski, hakkab enda üle muigama ja Tatjanat mõnuga üle trumpama. Anneli Rahkema Dina, intelligentsi hulka eksinud ehe proletariaat, elab oma rolli sisse õhinaga, muutudes aina avalamaks, rohmakast plikasarmist koorub sooja südamega emalik naisterahvas.
Kõige põnevam ja põhjatum sel armastuse karussellil on aga küsimus, kuivõrd Sofja Ivanovna oma tütart läbi näeb. Maria Klenskaja lavaelus peitub võluv võimalus, et ema, vähemalt aeg-ajalt, mängib lihtsameelset ja teeb seda nii peenelt, et tütreke arugi ei saa.
Lõpplahendus igatahes kinnitab, et kui inimesel on lähedased, on väiksemad ja suuremad eluülesanded, lähemad ja kaugemad eesmärgid, siis on surm veel mägede taga. Olen veendunud, et Sofja Ivanovna kodus loetakse Dickensi kogutud teosed veel mitu korda kaanest kaaneni läbi. Olgu või küünlavalgel!