Eesti žanripuhtaim muusikafestival

Hollandist pärit ning üksnes naistest koosnev black metal ansambel Asagraum mullusel Howls of Winter festivalil. Foto: Marko Kivimäe

Sel neljapäeval, reedel ja laupäeval Tallinna rokiklubis Tapper juba kuuendat korda aset leidev Howls of Winter on ilmselt Eesti kõige žanripuhtam muusikafestival – seal astuvad üles üksnes black metal’i ansamblid. Ühtlasi on tegu märkimisväärselt rahvusvahelise üritusega, kuna tänavusel festivalil esineb 15 bändi 11 riigist ning eeldatavalt umbes 70 protsenti (!!!) publikust tuleb piiri tagant. Minu vestluskaaslaseks on ürituse peakorraldaja, 29-aastane Ingmar Aasoja, kes on ühtlasi kohaliku black metal’i ansambli Thou Shell of Death solist ja kitarrist. Kuna oleme ühe subkultuuri liikmed, võtsime vabaduse üksteist sinatada.

Kuidas Howls of Winter alguse sai?

Mina korraldasin oma esimesed black metal’i kontserdid 2010. aastal, kuid festivali tegemiseni jõudsin 2014. aastal ning pooleldi läbi juhuse. Üks Austria bänd, kes on minu bändiga sama plaadifirma all, soovis Tallinnas esineda. Nende kontserti korraldades avastasin, et Eestisse oli tekkinud mitu huvitava kõlaga black metal’i bändi, kes võinuks austerlastega lava jagada. Kokku sai korralik punt ansambleid, kes mitte ei mänginud tavalist black metal’it, vaid kujutasid enesest midagi erilist. Kuna sellele üritusele tekkis festivali mõõde, sai see festivalina välja reklaamitud. Ning ühtlasi sai sellele pandud nimi.

Kuna üritus läks ilusti korda, liikus info selle kohta välismaale ning ma hakkasin saama kirju bändide esinemissoovidega. Noppisin sealt mõned paremad nimed välja ning tegin järgmisel aastal festivali juba kahepäevasena. Pakuksin, et kokku käis kohal umbes 140 inimest, sealhulgas rahvast piiri tagant. Sealt edasi on üritus üksnes kasvanud.

Kuidas sina black metal’i juurde jõudsid?

Paljuski läbi sõpruskonna nooruspõlves. Usun, et mingi 15 aastat tagasi poleks ma uskunud, et raw black metal võiks mulle tõsiselt meeldima hakata. Kõigepealt sai kuulatud midagi popimat, nagu näiteks Dimmu Borgirit. Ning erinevaid Eesti bände: eelkõige Tharaphita ja Loits. Tõeliseks valgustushetkeks kujunes, kui avastasin 14-aastaselt jalgrattasõidu ajal kõrvaklappidest Tharaphitat kuulates, et olen võimeline sõnadest aru saama. Minus käis mingi nõks, mis avas selle maailma minu eest täielikult.