Eesti muusika 2018: eklektika, katsetused ja vähem poppi, rohkem provokatiivseid pealkirju

Rotten Sperm „Return of the Semen“ Foto: Raamat

Eesti Muusikaauhindade (EMA) žürii liikmeks olemine andis mulle võimaluse tutvuda lõviosa 2018. aastal välja antud mittesüvamuusika albumitega ja lühemate väljaannetega. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti popp, rock, jazz, metal ja kõik muud sarnased muusikavormid elavad ilusasti oma elu ja välja ei sure, kuigi seda eriti ei märka. Albumeid ilmus isegi üllatavalt palju hoolimata aastatepikkusest oigamisest, et täispikk, 40 ja rohkem minutit pikk LP tuleks ära unustada.

Võrreldes 2018. aastaga on artistid, esitajad ja autorid suuresti teised – iga aasta väljastavad midagi vähesed, seega toimub roteerumine. Üldmulje järgi on loobutud varasemast stiililisest puhtusest, on palju segavorme, stiilide ja laadide kattuvust, rohkem eksperimente ja vähem külma professionaalsust. Üllataval kombel oli vähem ka selgelt kommertslikku poppi. Oli ka veidrate ja ootamatute pealkirjade aeg, nagu edaspidi loete.

Kasvõi vanas heas jatsus mindi üle piiride palju sagedamini kui varem. OK, sellist tüüpilist esteetilist kohviku-jazz’i libistamist ikka oli ka omajagu (Andres Alaru „Cookin’ with the Cats”, Helin-Mari Arderi „Valge aeg”, Ivi Rausi, Liina Saare ja Helin-Mari Arderi „Aitäh, Valter Ojakäär!”, Jaak Sooääre, Ara Yaralyani & Markku Ounaskari „Sabaga täht”, Karmen Rõivassepp Quarteti „Dance of Sounds” ning Tanel Rubeni, Kirke Karja ja Martin Kuuse „Polaaruni”).