Vikerkaar loeb. Kaks juuti on ikka kaks juuti

William Shakespeare (1564-1616). Foto: foto: topham Picturepoint/scanpix

Võttes ette Howard Jacobsoni romaani „Shylock on mu nimi“, mis kirjutatud „Veneetsia kaupmehe“ ainetel, võib Shakespeare’i armastav lugeja langeda lihtsasse lõksu, uskudes, et ta näidendit oma 6–7 korda lugenult ja mõnd lavastust näinult seda juba piisavalt hästi tunneb. Lugu on tükis ju üpris sirgjooneline: on likviidsuskriisis kaupmees ja tema kallis sõber, keda võib otsemaid ähvardavast armastuskriisist päästa ainult hunnik sularaha.

Et kaupmehe rahad on kõik parajasti merele saadetud, seatakse sammud liigkasuvõtja juurde, n-ö SMS-laenu järele, mille pakkuja, vana vintske ja paljuhalvustatud juut, viisakalt väljendudes omapärase naljasoone mõjul ei taha tagasimakse viibimise korral trahviks mitte kõrgeid protsente, vaid tükki liha laenuvõtja ihust. Kaupmees, kes ei taha ka huumorivaesena paista ja pealegi usub oma investeeringuid ammu enne tähtaega rohkemgi kui tarvis sisse toovat, kirjutab võlatähele pikemalt mõtlemata alla.

Edasi läheb lugu vähe keerulisemaks: laevad lähevad põhja ja mängu tulevad naised, tuleb ette ümberriietumist ja tervet mõistust eiravaid valeidentiteeditrikke, juriidilist tähenärimist ning lõpuks väheke juveelidega sahkerdamistki, aga üldkokkuvõttes lõpeb kõik õnnelikult ja igaüks saab oma – kui välja arvata juut, kes jääb kõigest ilma („Mu tütar! – Oo, mu tukatid! – Mu tütar!“) ning peab hinge sissejäämise nimel koguni kristlaseks hakkama. Aga mida muud ühel juudil noil ammustel halbadel aegadel loota oligi, eksole. Nii et lugu on lihtne.

Aga Howard Jacobson on suur sänikael (ja Brutus, teadagi, on austusväärne mees...) Hakatuseks viib Jacobson lugeja „parem-olla-surnud-kui-elus“-tüüpi veebruaripäeval ühele Põhja-Inglismaa kalmistule, kus leitakse eest mitte üks, vaid kaks vana vintsket juuti. Üks tõepoolest Shylock, nagu kord ja kohus – Leah’ lesk, jooksu läinud Jessica isa („ah, tütar! tukatid!“) –, teine aga sootuks Simon Strulovitch („rikas, raevukas, kergesti solvuv filantroop“, lk 7), kellel muude rohkete aineliste ja vaimliste hüvede kõrval on samuti tütar, kes aga parajasti alles kipub ülekäte minema.

Eriti pärast sissejuhatavat motot („PORTIA: Kes neist on kaupmees siin ja kes on juut?...“) sunnib identiteediküsimus kohe alguses mängu tulles lugejat (või vähemalt siinkirjutavat lugejat) tükk aega viljatult juurdlema, kes näidendi tegelastest küll võiks olla see Strulovitch – sest Antoniol ju polnud tütart, ja ülepea ei olnud Antonio ka juut; ja niimoodi paristab see õnnetu lugeja primitiivselt, õngekonksu juba enne sööda külgepanemist aplalt alla neelanuna ikka edasi. Sest kes on öelnud, et Strulovitch üleüldse võiks olla Antonio?

Teksti edenedes tuleb ette lihtsamalt identifitseeritavaid olusid, tegevuspaigana kirjeldatud Kuldne Kolmnurk kusagil Cheshire’is on überrikaste elupaigana arvatavasti normaalsetele inimestele sama eksootiline, kui Shakespeare’i ajal võis normaalse inglase silmis olla Veneetsia, ja ei ole ka kuigi raske tunda aruturikkas Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine’is ära Portiat, Shakespeare’i lausa spartalikult mõjuva nimega kaunist pärijannat tema kolme kastikesega – eriti muidugi pärast episoodi kolme auto, Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porsche Carrera võtmetega.

Ja muidugi võinuks (tagantjärele tark olles) algusest peale mõjuda kõnekana ka rikka iluasjadega kaubitseja D’Antoni nimi – aga millegipärast kiskus autori sänikaellus ses osas mu sihiku üsna kohe viltu, ja selle taas õigeks saamiseks pidi lugu veel mõne vindi peale lööma.

Jacobson aga ei halasta (ja Brutus, teadagi, on...). Lava ja tegelaskujud kergete pintslitõmmetega ette visandanud, laseb ta oma kahel juudil omavahel põhjalikult targutada kõigi „Veneetsia kaupmehe“ kesksete probleemide üle. Kuidas suhestuvad isad tütardega, tütred tukatitega, tukatid verega, veri usuga, juudid kristlastega, arm põlgusega? Nael liha südamega? Süda sugutiga? Või eesnahaga?

Arutluskäigud on hõrgud iseenestes, ja läheb aega – ning mitu vahepala Anna Livia Plurabelle’i, sõpradele Pluryga –, enne kui hakkab koitma, et Shylock on Strulovitch pärast tema intriigi nurjumist – või vastupidi, Strulovitch on Shylock, kellega veel pole juhtunud kõik need ebameeldivused, mis Shakespeare’i juudi laostavad ja tema südame murravad.

(Hiljemalt siinkohal on kohustuslik tirida raamaturiiulist lagedale nii „Veneetsia kaupmees“ kui ka neli-viis muud tsiteeritud näidendit, millele tõlkija tänuväärt kombel on joone all osutanud – jah, õnneks mahuvad need kolme köitesse, nr 4, 5 ja 6 –, ning hakata tsitaatide täpsemaid kontekste taga ajama.)

Alles kui Strulovitch leiab Shylocki oma aias tantsimas ristitud juudi groteskset tantsukest (üks Shylocki ja tema surnud Leah’ privaatnalju – ja ma tahaks teada, kui paljudel lugejatel veel võib see stseen seostuda juut Apella tantsuga Feuchtwangeri Josephuse-triloogia viimasest osast, mis on sööbinud mulle meelde unustamatult valusa groteskikirjeldusena), tuleb lugejale pähe, et ehkki Shylocki ristimisest Shakespeare’i näidendi lõpus tõesti muude talle määratud karistuste seas juttu on, ei jõuta seal ristimise teokstegemiseni – misjärel, järjest kahtesid ja kahtesid kokku liites, saabki selgeks, et Jacobsoni Shylock on täieline Veneetsia Shylock, päris ehtne Shakespeare’i juut post factum, kes suhtleb siin oma uueaegse teisikuga n-ö ante factum – Strulovitch on Shylock, kaks juuti on üks juut, enne ja pärast, üks parem kui teine.

Igavamaks sellest äratundmisest küll ei lähe, otse vastupidi; liiatigi hakkavad ootuspäraseid seoseid lõpuks ometi tekitama kõikvõimalikud muudki tegelased, ära tuntakse Bassan... vabandust, Barnaby, ning Gratia... sry, Gratan; topeltjuudi sisekõned hakkavad heitma valgust südame ja suguliikme suhetele, naela liha asemel jääb sihikule määratult kergekaalulisem, kuid ometi kaalukam eesnahk, õige patustaja asemel määratakse kannatajaks vikaarne patuoinas – ja kaheldavaks muutub Shylocki, ilmseks saab Strulovitchi verejanu.

Kas tõesti võib inimese primitiivsest kättemaksuihast vabastada alles reaalne silmitsiseis noa ja elava ihuga? Siiski taandub Strulovitchi ja D’Antoni arveteklaarimine viimase ootamatu vindiga sama veretuks antikliimaksiks kui „Veneetsia kaupmehe“ finaalgi – täies kooskõlas väitega, et tegu olevat nimetatud näidendi „ümberjutustusega“. Ehkki ümberjutustuse-sõna pean ma küll maha laitma: Jacobsoni raamat on originaalne teos omaenese õigustes, kindlasti enamat kui lihtlabane ümberjutustus.

Tahtmata anda rohkem spoilereid – minge parem kõik ja ostke endale raamat, kui seda enam saada on! –, pean tooma veel vähemalt mõne vaimustava tekstinäite. Väga võluvad on Shylocki vestlused tema surnud Leah’ga, kes mahamaetult täidab oma kohaloluga kogu maailma. Võtkem niisugune dialoogikatke: „„Loe mulle komöödiat inimesest, kes pannakse uskuma, et ta on putukas,“ ütles naine. „Kas sa pead silmas „Metamorfoosi“?“ – „Ei, mu arm, „Mein Kampfi“.“ Ja nad naersid koos nagu paharetid“ (lk 37). Selle nimel, et nii ägedas dialoogis osaleda, võiks peaaegu et ise surnud olla.

Samas pole mitte kõik vestluskaaslased ühevõrra kõrgel tasemel. Näiteks järgmises tekstilõigus näikse Anna Livia Plurabelle jne jne Christine jäävat pisut rumalasse olukorda: „„Te vaim,“ ütles Shylock naiselt pilku kõrvale pöörates, „teist välgatab.“ Plurabelle, kes komplimendi ära tundis, kui seda kuulis, ajas huuled prunti“ (lk 246). Vaimu välgatusest räägib just nende sõnadega aga Macbeth omanimelises näidendis palgamõrtsukatele, keda ta parajasti Banquot tapma värbab; komplimendi võis nende sõnade pealispinnast välja õngitseda küll ainult õndsalt teadmatu vaim... Mida täpselt võis eeltoodud vaimuvälgatust Plurabelle’i pihta tsiteerides mõelda Shylock, kes peatselt pärast seda mõttevahetust asub pidama suuresti „Veneetsia kaupmehe“ Portia sõnavõtul põhinevat loengut halastusest (IV v, 1. sts), jäägu iga lugeja enda otsustada. Ise on ta seda ette kandes igatahes veendunud, et ega ta jutt midagi ei muuda.

Ühesõnaga – kaks juuti on ikka kaks juuti, ja Howard Jacobson kolmandana mängib loo üsna peeneks ning garneerib paksu musta huumoriga, nagu ühele koomiliste romaanidega tuntud ja 2010. aastal romaani „The Finkler Question“ eest Bookeri auhinna võitnud autorile kohane. (Lisaks jõudis Jacobson Bookeri lõppnimekirja 2014. aastal romaaniga „J“.) Küllap tänu loo mitmekordselt üle võlli aetud pööretele mõjub ka romaani lõpulause – „Ma maksan kätte kogu teie jõugule“ (mis ise pärineb muidugi hoopis „Kaheteistkümnendast ööst“) – pigemini lootustandva peibutisena kui ähvardusena. Sellest kättemaksust tahaks kohe lähemalt kuulda (soovitavalt ka sama heas tõlkes).

Hogarth Shakespeare’i sari, kus tuntud tänapäevased kirjanikud pakuvad omi töötlusi Shakespeare’i näidenditest ja millest lisaks Jacobsoni romaanile on eesti keeles praegu ilmunud veel Jeanette Wintersoni „Sel pikal ajal“ „Talvemuinasjutu“, Anne Tyleri „Hapu tüdruk“ „Tõrksa taltsutuse“ ning Margaret Atwoodi „Nõiasigidik“ „Tormi“ teemadel, on kindlasti omaette maiuspala ja saab loodetavasti peagi jätku. Rõõmustav on, et „Nõiasigidiku“ tõlke eest on nomineeritud kultuurkapitali tõlkeauhinnale Riina Jesmin, kes on tõlkinud ka siin vaadeldud Jacobsoni teose.

Howard Jacobson
„Shylock on mu nimi. Ümber jutustatud „Veneetsia kaupmees““
Tõlkinud Riina Jesmin
Varrak, 2017
288 lk

Howard Jacobson, «Shylock on mu nimi. Ümber jutustatud «Veneetsia kaupmees»». Foto: Raamat