Näitleja, kes otsustas, et ei hakka kunagi ettekandjaks
Sergei Jurski (16.03.1935–8.02.2019) mälestuseks

Sergei Jurski (16.03.1935–8.02.2019).

FOTO: Iliya Pitalev/Sputnik

Jelena Skulskaja kirjutab Vene näitleja, kirjaniku, teatri- ja filmilavastaja, ühe viimase vene intelligentsi esindaja Sergei Jurski – paljude mälus Ostap Benderi – suurusest ja tähendusest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Meie seast on lahkunud väljapaistev Vene näitleja, kirjanik, teatri- ja filmilavastaja, üks viimaseid vene intelligentsi esindajaid, kes kogu oma loomingu ja käitumisega võitles Nõukogude võimu vastu, jõudis rõõmustada impeeriumi huku üle ja ka näha, et uuel Venemaal ei ole kõik nii tore, nagu tahtnuks, et võimule on tulnud pidumeeleolus raha, millele kunst ei ole vajalik.

Sergei Jurski sai kuulsaks juba möödunud sajandi 60.–70. aastatel osatäitmistega Peterburi Suures Draamateatris, mil seda juhtis suur meister Georgi Tovstonogov. Jurski mängis Tšatskit, kes vihkas ümbritsevat tegelikkust; tegi kaasa etenduses „Arturo Ui pidev tõusutee“, milles allumine ja õigusetus sillutavad teed türanniale; debüteeris lavastajana Bulgakovi „Molière’iga“, mis kõneles kunstniku muredest ja õigusetusest. Hiljem kolis Jurski Moskvasse, kus ta mitte ainult ei mänginud-lavastanud teatrites, vaid sai ka rolle niisugustes kultusfilmides nagu „Kuldvasikas“ (kahtlemata oli ta parim Ostap Bender!), „Armastus ja tuvid“, „Kohtumispaika muuta ei tohi“, „Väikesed tragöödiad“ ja veel paljudes teistes. Ühtlasi oskas ta geniaalselt esitada luulet – Puškinist Brodskini. Brodski, kellele teater ei meeldinud, pühendas talle luuletuse. Jurski kutsuti mängima Prantsusmaale, ta oskas suurepäraselt prantsuse keelt, tõlkis ja lavastas Ionescot. Muide, Tallinnas näitas ta oma Ionesco järgi tehtud autorilavastust „Toolid“…

Tagasi üles