Pilveooperi väljendamata igatsus tuule järele

Hetk Liina Keevalliku audiovisuaalsest lavastusest «Pilveooper ehk Dido probleem». FOTO: Markus Muide Foto: Markus Muide

Liina Keevalliku audiovisuaalne lavastus «Pilveooper ehk Dido probleem» viib vaataja esteetiliselt tagasi üheksakümnendatesse aastatesse, Von Krahli teatri algus-, algus-, algusaegadesse. Ruum mõjub sisenedes üllatavalt, vaatajad istuvad veidi kõrgemale tõstetud lava kolmes küljes. Saali tavalise paigutuse puhul on Tallinna Vaba Lava lagi alati tundunud hirmus madal, kuid seekord on lae madalust osavalt ära kasutatud.

Laest alla rippuvad kahemõõtmelised naiivsed pilvemürakad laiuvad näitlejate peade kohal väga oluliste tegelastena. Pärast pilvi, nende kohal aga mitte ainult ei laula, vaid ka toimetab umbes kahekümneliikmeline Noorte Segakoor Vox Populi. Vaba Lava tehnilised rõdud, mis läbi pilvemasside siiski veidi nähtavad on, tekitavad kolmanda lavatasapinna ja annavad hea platvormi, kust küpsiseid või mis tahes helbeid maa peale puistata, et pilvepealsest tegevusest veidi aimu anda.