Vargamäe Andres tahtis kiiremat internetti

Vargamäe Andres (Priit Loog) oleks tänapäeval «valge keskealine mees». Foto: Allfilm

«Tõest ja õigusest» mängufilmi tegemisel on tohutult palju võimalusi, mis kõik saaks valesti minna, näiteks mängida karakterid liiga üheplaaniliseks, kukkuda veiderdama või vastupidi, langeda aeglasesse musta masendusse, nagu eesti mängufilmidele vahel omane. Seetõttu võiks Tanel Toomi «Tõde ja õigust» pidada peaaegu imeks: suurepäraselt on suudetud raamatus toimuv tõsta filmiformaati ümber nii, et kõik oluline saab öeldud ning seda kaasahaaraval ja mõjuval moel. Ma arvan, et sündinud on film, mis ühtaegu annab «Tõe ja õiguse» võtmesõnad neile, kes raamatut lugenud ei ole, teisalt aga innustab romaani lugema. Filmil on kõik eeldused saada rahva lemmikuks ning jääda meie linateoste kullafondi.

Ennekõike Vargamäe Andrese filmina, tema roll eesti kultuuriruumis on olnud ju mitmekihiline. Ühelt poolt on temas nähtud eestlase arhetüüpi, jonnakat töörügajat, kes räägib vähe, on kinnine ja karm. Teiselt poolt on eriti 21. sajandil nähtud Andreses ka kõike seda, mida võiks nimetada «valge keskealise mehe» sündroomiks. Tasub siiski hoiduda vulgaarsotsioloogilistest tõlgendustest, mis ei ole autori väärilised.