Kas olla tenor või mitte olla?

Teisipäeval Tallinnas kontserdi andnud Plácido Domingo tõestas, et on solistina veel 78-aastaselt igati oma legendi vääriline. Foto: Mihkel Maripuu

See, et Plácido Domingo ei tulnud Tallinna mitte jalgpallituristina (nagu mullu suvel), vaid lauljana, on juba iseenesest kultuurisündmus. See, et ta siin 78 aasta vanuses reaalselt laulis, on fakt, mida on vähemalt minul raske uskuda isegi nüüd, kui olen seda äsja kuulajana kohapeal tunnistanud.

Elame popkultuuri kõrgajal, mil staare toodetakse tööstuslikult, sageli ühe- või kahekordseks kasutamiseks. Ning seega satub maksujõulise kuulajaskonna otsinguil meie vetesse regulaarselt igasugu rämpskalu, kelle legend pole mitte niivõrd nende loomingulise tegevuse ja isiksusliku sarmi, vaid sihikindla turundusliku tegevuse tulemus.

Domingo on üks neist vähestest, kes on suutnud anda mõistele «legend» muusikamaailma kontekstis täiesti uue sisu. Üleeile Tallinnas u 5000 inimesele täispika soolokontserdiga esinenud Domingo alustas solistina lavakarjääri 1957. aastal, mis oli – lubage meenutada – üks aasta enne seda, kui Pelé võitis Brasiilia koondisega oma kolmest maailmameistritiitlist esimese, ning kolm aastat enne, kui tuli kokku ansambel The Beatles. Ehk: see kõik juhtus veel vanas heas «mustvalges» maailmas.

Sealtpeale on ta teinud seda, mille tegemiseks peaks ühest inimelust ning ühest häälepaelte komplektist selgelt väheks jääma: esitanud tuhandetel etendustel 150 ooperi- ja operetirolli (neist enamiku maailma juhtivates ooperimajades) ning osalenud u 100 tervikteose salvestusel.