Õnnestunud mustkunstitrikk
Arvustus

Kunstnik Urmas Lüüs.

FOTO: Sigrid Kuusk/Hobusepea Galerii

Hobusepea galeriisse Urmas Lüüsi näitusele sisse astudes jääb mulje, nagu oleksid sattunud mõnda suvalisse vanalinna trepikotta. Tühi koridor, trepid alumistesse ja ülemistesse sfääridesse, seinas vanamoeline kraanikauss.

Täiesti usutav stseen, vanasti olid paljudes trepikodades kraanikausid kojamehe jaoks. Näituse nimi on «Mortal Kombat 2: järelvärelus». Otsene viide tuntud kaklusmängule, aga väli on laiem, eesti keeles surelik võitlus, sanskriti keeles samsara. Võitlus, mida keegi kunagi ei võida. Kraan on lahti unustatud, vesi niriseb eikusagilt eikusagile nagu aeg; kedagi ei ole.

Kraanikausi vasakul serval on roosast seebist modelleeritud tilluke inimkäsi. Paremal serval on pikkadest juustest tehtud juuksehari. Katsusin käega, need on inimese juuksed, kunagi tundnud pihkude soojust, nii hellust kui higi.

Seina küljes on määrdunud käterätiga konks. Selle peal ripub rohmaka kaelaketi otsas malmist süda. Paras jurakas, suurem kui elus, aordid õieli. Nõnda meenutab see Lüüsi eelmise näituse «Mortal Kombat: LOVE» leegitsevat südant, aga sellist, mis on tublisti suuremaks kasvanud ja söestunud.

Urmas Lüüsi isikunäitus «Mortal Kombat 2: järelvärelus». Näitusevaade.

FOTO: Valdek Laur

Keldrist paistavad välgusähvatused: ka seal käib Kombat. Kelder on pime, mitte just black box, aga väga hämar ruum, mida valgustavad hüpnootilises rütmis sähvatused. Keset ruumi ripub veel suurem malmist valatud süda. 35 kilo südant. Otseseina on projitseeritud mees, autor ise. Süda ripub tal kaelas nagu kivi, ta hoiab seda käte vahel ja vaatab aeglaselt kord südant, kord taevast. Pea liikumine tundub käivat hingamise rütmis, aga hästi ei saa aru, kas ta peale puhudes jahutab südant või hingab sisse südame tuld ja puhub seda taevaste poole.

Vastasseinas ripub foto sellestsamast mehest, raske süda on kaelal ja rinnal naha marraskile hõõrunud. Näeb välja nagu tuumaleegi kõrvetus. Fotot valgustavad stroboskoobid, valgus ei tuksu mitte südame, vaid abstraktses, meeli sakkivas rütmis. Foto tundub liigutavat. Mehed on küll vastakuti, aga Mortal Kombat ei käi meeste vahel, see on üleüldine, olemasolemise, surelikkuse, kaduvuse Kombat.

Pole kahtlust, et tegemist on väga isiklikult läbi tunnetatud näitusega. Trauma väljavalamisega, kui nii sobib öelda, sest tegelikult on siinne mänguväli tublisti avaram. Kiirustan selgitama, et autobiograafiline ja autoanalüütiline kunst ei ole mind kunagi ülemäära köitnud. Mul ei ole nii suur süda, et jaksaks eraldi kaasa tunda iga inimese agooniale, ma ei käi kunstisaalides selleks, et personaalsete haiguslugudega tutvust teha.

Mulle tundub, et kui kunstnikul ei õnnestu üle oma varju hüpata, siis peaks ta hüppama kas kõrgemale või tegema midagi muud. Kui katarsise asemel on haigusloo numbriga käepael, kompositsiooni asemel dokumentatsioon ja kujundi asemel selgitused galerii seinal, siis mõjub see nõnda, nagu vabandaks mustkunstnik laval, miks täna sedasi läks, et trikid ei tule välja, aga vaat tegelikult käivad need trikid nii, et siit tühjast kübarast peaksin välja tõmbama elusa jänese.

See ei käi Urmas Lüüsi pihta, sest tema võtab oma trauma, valu, kurbuse, hirmu, ärevuse, depressiooni või mis tahes teda vaevab, ning valab sellest uusi naudinguid. Esteetilisi ja eetilisi, metatasandi lugemise naudinguid. Mustreid olemise koes. Ta südamed, muuseas, on valatud vanadest malmradiaatoritest.

Oma pressitekstis kirjutab ta: «Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: /.../ Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja 7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika?» See on ka mulle mõistatuseks jäänud. Ja veel: «Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?» See küsimus sai näitusel minu jaoks küll väga reaalse vormi. Vaatasin Urmas Lüüsi kootud mustreid olemise koes ja parafraseerisin Jean-François Lyotardi: kunst on kõige ökonoomsem viis osutada osutamatu olemasolule.

Lüüs võtab oma trauma, valu, kurbuse, hirmu, ärevuse, depressiooni või mis tahes teda vaevab, ning valab sellest uusi naudinguid. Esteetilisi ja eetilisi, metatasandi lugemise naudinguid.

Samal ajal näituse piduliku esitlusega Hobusepea galeriis toimus Kanuti keldrisaalis Lüüsi kestvus-performance «Järelvärelus». Ruudukujulise võlvsaali keskmise samba kõrval oli kõrgetel jalgadel metallist madal veevann, mille alla oli kinnitatud vibrakõlar. Selle rütmiline tuksumine võnkus võlvide vahel trummilöökidena ja pani veepinna värelema. Vanni seintelt tagasi peegelduvad võnked tekitasid veepinnal interferentse ning suundvalgustid peegeldasid väreluse varjudena seintele.

Vibrakõlari küljes olevad juhtmed viisid autori kätte, kes seisis keskendunult seina ääres. Ümberringi seisis või istus publik. Rütm oli väga vahelduv, kord lauge, kord kiire ja terav nagu šamaanitrummi tagumine. Ma olin kindel, et autor manipuleerib rütmide vaheldumist – raske oli uskuda, et see oli lihtsalt südameanduri üks kanal, mis vibrakõlaritesse signaale saatis. Aga seda see oli.

Pulss kord kiirenes, kord lõtvus ja peegelduvad virved mähkisid kogu saali sellesse. Vahetumaks on raske minna. Näidelda või teeselda võib ilmet, hoiakut või kehakeelt, aga südamerütmi teeselda ei saa. Puhas loodus, ürgmustrite fibrillatsioon. Siin ma oleks tahtnud pisikese krüpti ja segava samba asemel suurt, kõrget ja avarat saali, et hetke ülevus mõjule pääseks. Live-stream Kombat. Varjude mäng Platoni koopas.

Urmas Lüüsi isikunäitus «Mortal Kombat 2: järelvärelus»
Hobusepea galeriis 25. veebruarini

Tagasi üles