Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2019/02/21/11807788t1h17ac.jpg)
Berliin on alati poliitiline. Berliini filmifestivalipalee ees patseeris end plakatitega üle kleepinud mees, kes soovis tähelepanu oma seisukohale, et natsism ja sionism on üks ja sama nähtus. Seega on otse loomulik, et Euroopa pealinna filmifestival, tuntud ka kui Berlinale, eristub teistest Euroopa suurtest festivalidest, nagu Cannes’i ja Veneetsia oma, julgete seisukohavõttude poolest. Tihti kõigutavad need establishment’i vundamenti.
Tänavune Berlinale seadis tugeva fookuse naissoost filmitegijatele ning naisprobleemide käsitlemisele filmikunstis. Tõesti, ca 400st festivalil linastunud filmist oli ligi pool – 191 – naiste tehtud. Teiselt poolt võib endiselt öelda, et tõelist võrdsust pole saavutatud, sest see on ikkagi vähem kui pool kogu filminimekirjast. Siiski parem tulemus kui mistahes muul A-klassi festivalil. Näiteks mullusel Cannes’i filmifestivalil oli vaid kolm Kuldsele Palmioksale kandideerinud 18 filmist naisrežissööride looming. Berliinis oli see suhe 7/20.