Hinge pime linn
King Midas Soundi „Solitude“ arvustus

King Midas Sound plaat “Solitude”.

FOTO: plaat

Mu üks eredamaid mälestusi Mutant Disco pidudelt on järgmine. Plaate hakkas mängima Londoni tüüp Kevin Martin ehk The Bug. Von Krahli saal oli rahvas täis. Martin keeras kõlaritesse sellise müra, et ruumist välja pääseda tahtjatest tekkis ukse ette tropp.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Seesama Kevin Martin on 2019. aastal King Midas Soundi nime all koos Londoni-Trinidadi poeedi Ro­ger Robinsoniga andnud välja plaadi pealkirjaga „Solitude“. Kevin Martinist veel nii palju, et olen tema tegemisi jälginud 90ndate lõpust ja väga suure kaasaelamisega. Tegi ta koos teise vägeva noise-/metal-mehe Justin Broadrickiga industrial-hiphopduot Techno Animal. Pärast seda asus Martin The Bugi nime all reggae’t industrialiseerima, mürastama, survestama – väga heade tulemustega. King Midas Sound omakorda oli Bugist aeglasem ja õhulisem, kuid siiski samavõrd külmade ja metalsete olekute poole püüdlev. Minu mäletamist mööda jõuti nende seni parimat lugu „Cool Out“ ka oopiumi-dancehall’iks nimetada, ja selles oli paikapidavust.

King Midas Sound on kuidagi väga Londoni muusika ja kes teab, võib-olla „Solitude“ veel eriti. Reg­gae-võngetest on aegapidi loobutud, mille asemel on suurenenud drone’ide, kuminate ja huminate, selle nurgataguse tööstusliku jääk-miski osakaal. See on sedalaadi painav ja ärevaloomuline ambient, mis keerutab aeglaselt mööda öiseid tühje halogeenvalgustatud ruume. Väga lihtne on tunda kooskõla sellise muusikaga olukorras, kus kõnnid näiteks öösel London City pilvelõhkujate vahel ja vaatad neid aknaid. Ja mõtled neist asjadest. Igasugustest asjadest. Koopiamasinatest näiteks. Või ergonoomilistest toolidest.

Tagasi üles