Karl Lagerfeld­­ – dekadendi portree vana mehena
Janar Ala kirjutab

Karl Lagerfeld

FOTO: Reuters/ScanPix

Algul oli plaanis kirjutada sellenädalane „Aja auk“ Andy Warholist, õigemini tema filosoofiast. 19. veebruaril suri aga 85 aasta vanusena tohutu popkultuurijäljega moekunstnik Karl Lagerfeld, kes oli küll tuntud ja autoriteetne moelooja, aga ka väikestviisi filosoof või siis vähemalt teravkeelne ja vastuoluline inimeste ja nähtuste ülesmärkija ja paikapanija. Mingis mõttes ka moetööstuse stereotüüp või arhetüüp, kes eelistab pealispinda sisule või vähemalt jätab endast sellise mulje. „Pigem olen pealiskaudne kui intellektuaal, enamik intellektuaale on igavad,“ ütles ta.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Astus Lagerfeld muide üles ka Warholi filmis „L’Amour“ (1973), mille viimane võttis üles Pariisis. Warholi punane nina nuusutas ära, et Karl Lagerfeld ja tema sõbrad (Yves Saint-Laurent nende hulgas) elavad Pariisis glamuurset elu. Ta sõitis kohale, mõistagi talle omaselt koos kaameraga, ja filmis toimuvat.

Lagerfeld oli filmi ajaks jõudnud olla nii prantsuse moebrändi Chloé kui itaalia luksuskaubamärgi Fendi peadisainer, viimases sai tema ülesandeks moderniseerida firma karusnahaharu. Kuna Lagerfeld oli teatavas mõttes luksuse ja karusnahkade ehk „teemandid, karusnahad ja šampus“-elustiili sümbol, tuli tal mõistagi ette konflikte loomakaitsjatega. Karusnahkade kohta ütles ta aga järgmist: „Liha ju süüakse, miks siis ei võiks karusnahka kanda?“

Tagasi üles