Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/22/11809203t1hd71f.jpg)
Algul oli plaanis kirjutada sellenädalane „Aja auk“ Andy Warholist, õigemini tema filosoofiast. 19. veebruaril suri aga 85 aasta vanusena tohutu popkultuurijäljega moekunstnik Karl Lagerfeld, kes oli küll tuntud ja autoriteetne moelooja, aga ka väikestviisi filosoof või siis vähemalt teravkeelne ja vastuoluline inimeste ja nähtuste ülesmärkija ja paikapanija. Mingis mõttes ka moetööstuse stereotüüp või arhetüüp, kes eelistab pealispinda sisule või vähemalt jätab endast sellise mulje. „Pigem olen pealiskaudne kui intellektuaal, enamik intellektuaale on igavad,“ ütles ta.
Astus Lagerfeld muide üles ka Warholi filmis „L’Amour“ (1973), mille viimane võttis üles Pariisis. Warholi punane nina nuusutas ära, et Karl Lagerfeld ja tema sõbrad (Yves Saint-Laurent nende hulgas) elavad Pariisis glamuurset elu. Ta sõitis kohale, mõistagi talle omaselt koos kaameraga, ja filmis toimuvat.