Presidendi vastuvõtule pole mind kutsutud, aga kapipealse olen igaks juhuks auhindade ootuses puhtaks teinud, muigab hiljuti esilinastunud «Tões ja õiguse» filmis Vargamäe Andrest kehastav Priit Loog. Mees, kes peab ennast eelkõige draamanäitlejaks, aga ei ütleks ära ka võimalusest rakendada laval oma huumorimeelt. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eestlased on harjunud, et mitmel tegelasel meie kirjandusklassikast on kindla näitleja nägu. Mäeküla piimamees Prillup on Jüri Järveti näoga, Põrgupõhja Jürka Lembit Eelmäe näoga, Vestmann, Sander ja Piibeleht on vastavalt Aarne Üksküla, Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuu näoga. «Tõel ja õigusel» seni nägusid polnud. Alates eilsest on aga peaaegu kindel, et Vargamäe Andresel ja Oru Pearul on nüüd ka näitlejate näod peas – Priit Loogi ja Priit Võigemasti oma.

Priit Loog ei tundnud koolis, et lavapisik otse vastupandamatu jõuga püünele sikutaks. Tegemist oli laias laastus kolmemehega, kes sattus Viljandi Kultuuriakadeemiasse seepärast, et sel aastal olid vastuvõtukatsed, mujale poleks saanud ja kodust kaugel läinuks majanduslikult keeruliseks. Nüüd tundub muidugi, et saatusel oli oma plaan juba siis.

Te ju annate endale aru, et isegi igat teie näokarva ja hingetõmmet vaadatakse «Tões ja õiguses» luubiga. On täiesti võimalik, et avaliku tähelepanu poolest on Vargamäe Andres teie tipproll, kõige suurem roll, mille te kogu karjääri jooksul teete. Eesti filmiloos olete nüüd igatahes suurte tähtedega sees. Mis tunne on?

(Seda ühe hingetõmbega esitatud küsimust kuulates tundub Priit Loog olevat veidi hämmeldunud.) Noh… Võib-olla on niimoodi hetkeseisuga. Midagi suuremat, sellist, millele korraga nii palju silmapaare on suunatud, ei ole ma tõepoolest seni teinud. Aga tulevikku vaadates... (hakkab naerma) mine tea, mis siit veel tuleb, mida elu veel ette veeretab.

Vaieldamatult on see film saanud suure tähelepanu osaliseks. Tunnen ja tajun seda iga päev, huvi on kuklas kogu aeg.

Ma olen märganud, et kui publik ootab midagi väga, siis teeme selle endale oma peas juba valmis ja oleme kohutavalt pettunud, kui see, mis lõpuks tuleb, ei ole selline, nagu ette kujutasime. Nii kõrgetele ootustele ei olegi võimalik vastata. Kas te seda ei karda?

See võib nii olla küll, et kui ootused on väga kõrged, aga lugu ei vasta vaataja peas konstrueeritud loole, siis on pettumine ka valus.

Ma olen «Tõest ja õigusest» mõelnud nii, et igal Eesti inimesel, kes on selle materjaliga tuttav, on oma nägemus. Milline on Krõõt, milline on Andres, kuidas see lugu täpselt oli, milliste sirpidega nad ringi käisid, milliste vikatitega lõikasid jne. Eks osa kriitikast on kindlasti ka see, et «ma tean täpselt, kuidas see kõik oli, ja nii see polnud üldse». Neid, kes ühe või teise asja või koguni tervikuga rahul pole, leidub nagunii. Aga selle infoga pole eriti midagi peale hakata – film on ju valmis.

Tajusin juba enne filmimise algust, et ootused on väga kõrged, ja mõtlesin, et issand, nüüd on vastutus. Aga siis leidsin, et rahune maha, mis vastutus! Meie teeme oma asja ja proovime seda teha nii hästi, kui oskame. Aga me teeme seda ju alati! Et kas see on eriti tähtis ja nüüd tuleb eriti hästi mängida? Et muidu võib halvasti mängida, aga nüüd tuleb end kokku võtta? Pole ju nii. Alati proovid teha nii hästi ja nii maksimaalselt, kui suudad. Olgu see siis kolmetunnine eepiline mängufilm või igaõhtune etendus. Kuid otse loomulikult olen ma ääretult tänulik võimaluse eest seda rolli mängida.

Näitlejana pole publiku ootusega tegelikult midagi peale hakata. Lihtsalt aja oma asja ja tee nii hästi, kui oskad, südamega. Nii ongi.