Faktikontroll: see on päriselt olnud, see Vargamäe!

Tammsaare talu rehetare 1937. aastal. Foto: Vargamäe muuseum

Kes olid inimesed «Tõe ja õiguse» taga? Millist elu eestlased toona elasid? Kui palju on raamatus ja filmis kunstilisi liialdusi, kui palju päris elu? Faktikontroll kinnitas: need inimesed olid, need kohad olid ja need tülid olid ka.

Teksti autorid: Siiri Kvell, Kristi Kirss, Kaire Sinimaa Vargamäe muuseumist.

Koht, kuhu «ligi kolmekümneline» Andres koos oma naise, nukrate silmadega Krõõdaga romaanis «Tõde ja õigus» «läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul» jõuab, on tegelikult Tammsaare väljamägi ja selle kaks talu: Tammsaare-Põhja (romaanis Mäe) suurusega 138,2 hektarit ja Tammsaare-Lõuna (romaanis Oru), kus hektareid 142.

Kui mõnes talus moodustas põllumaa sel ajal üldpinnast 30–50 protsenti, siis nendega võrreldes olid Tammsaare talud ikka üsna viletsad: kivised, võsastunud, liigvee all kannatavad. Tammsaare-Põhja talus oli põllumaad ainult umbes 15 hektarit.

Romaanis kujutatud avarad loodusmaastikud on tänapäevaks jäädavalt kadunud. Kuna loomi enam ei karjatata ja süvendamine on Jägala jõe veerežiimi muutnud, võimutseb igal pool mets.

Andrese ja Pearu prototüübid Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg tulid taludesse elama vastavalt aastal 1872 ja 1869. Jakob ei söönud endist naabrimeest talust välja nagu Pearu, kõrvaltalu oli tema saabudes juba elanikest tühi.

Mõlemad olid ettevõtlikud ja tublid taluperemehed, kes hakkasid kohe pinnast parandama: kraave kaevama, võsa rookima jms, ning majandasid talu oskuslikult. Naabrid võtsid valla volikogu liikmetena osa ka Albu valla tööst.

Kas kaevata üksi või kahekesi?

Tammsaare-Põhja talu heinamaad ja -küünid asusid eemal. Suvel hein niideti, kuivatati ja pandi küüni hoiule. Koju toodi see alles talvel reega, sest siis soostunud maa kandis.

Liigvee ärajuhtimiseks rajatud piirikraave on praegu väga raske üles leida. Mõnikümmend aastat tagasi puhastati kunagine piirikraav, mis läks voore jalamilt Kitsessaare poole ja asus kümmekond meetrit piirist Tammsaare-Lõuna talu maal. Tõenäoliselt ongi seda romaanis kujutatud kui Pearu ja Andrese kahasse kaevatud kraavi, mille pärast üleaedsed kaua kemplesid.

Teinegi «tülikraav» romaanist «Tõde ja õigus» on teada. Jakob Sikenberg lasi kaevata väljamäe külje alla 35 sülla (u 75 m) pikkuse ja tervelt 6 sülla (u 13 m) laiuse kraavi, selle ots suleti mätastest tammidega ning see takistas Palgissaare heinamaade ja kopli kraavide äravoolu. Peeter Hanseni loomad sattusid kuni kõhuni vette. Alles kohtu otsuse tõttu nõustus naaber suveks paisu alla laskma, mille kohta sõlmiti leping. Aeg-ajalt võeti kohtutee taas jalge alla.

Soosild

Praeguseks on Andrese unistus täitunud ja soosillast saanud korralik kruusakattega tee, mida mööda sõidavad kõik, kes Järva-Madise või Albu poolt tulevad. Silda tänapäeval otsida ei maksa, soosild on ühenduskoht kahe väikevoore ehk väljamäe vahel – sohu rajatud teelõik.

Soosilla tugevdamise kirjeldus romaanis on tõsieluline: kõikuvasse pinnasesse rammiti puupakke ja pandi kive, neile laotati hagu ning kõrvalt kraavist kaevatud turbamättaid. Isegi siis pidi ettevaatlikult jalgadele kindlamat toetuspinda otsima.

Talitee Järva-Madisele kulges üle Kodru raba. Kirjaniku õe Marta Hanseni mäletamist mööda nad lastena soos marjul ei käinud.

Seevastu olid lastele oodatud käigud jõe äärde kalale või vähki püüdma. Jägala, või nagu siinkandis öeldi – Simisalu – jõe poole taheti suunata ka liigvesi kahasse kaevatud kraavis. Teiste kraavide vesi suunati Ambla jõe poole.