Söaka merekaru uued trikid ajalooredelil

Kirjanik Lembit Uustulnd. Foto: Postimees.ee

Geenide ja jumalast antud sädeme eest ei põgene. Mullu sai sellest 20 aastat, kui romaanivõistluse žüriid rabas detailne ja asjatundlik käsikiri, mis puhta keele ja haarava stiiliga viis lugeja külma sõja luuremängudesse. Jahmatus oli seda suurem, et üllatavalt küps romaan pealkirjaga „Kiikhobune Antverpenist“ kuulus debütandile. Kuigi autor jäi avalikes esinemistes tagasihoidlikuks ja ettevaatlikuks, oli ilmsiks tulnud tõsiasi, et Saaremaalt pärit kapten Lembit Alberti poeg Uustulnd suudab hakkama saada niihästi tormisel maailmamerel kui ka kirjanduslikul ookeanil.

Romaanivõistlusel riputati kaela hõbemedal, ilmunud raamatut saatis arvestatav lugejamenu ja soodne kriitika, ning järgnenud mereromaanid „Süvameri“ (2001) ja „Reis võlgu“ (2004) kuulusid juba kodumaiste bestsellerite klassi. „Kiikhobunegi“ sai järje. „Ruutuemanda sündroom“ (2007) jäi eelkäijale küll kirjanduslikult mitmeti alla, kuid fänne rõõmustasid tuttavate peategelaste uued seiklused väga, nagu ka raamatu tüsedus – ikkagi enam kui kuus- ja poolsada lehekülge puhast põnevust.