«Piir» nõuab avatud meeli

Andrei Liimets
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eero Milonoff ja Eva Melander filmis «Piir».  FOTO: Kaader Filmist
Eero Milonoff ja Eva Melander filmis «Piir». FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Kuuldes, et 2018. aastal on Rootsis valminud film nimega «Piir», mis räägib tollipunktis töötavast piiriametnikust, on kerge tekkima seos päevapoliitikaga. Oodata võiks korraliku sotsiaalse närviga põnevusdraamat pagulaskriisist, integratsioonist, omadest ja võõrastest, meist ja neist. Teistsugususest Iraani juurtega Rootsi lavastaja Ali Abbasi teine täispikk mängufilm ka räägib, ent piirid, millega teos tegeleb, kulgevad ootuspärastest hoopis erinevaid tasandeid pidi.

«Piiri» keskmes on kõiksugustest nüüdisaegsetest ilu­ideaalidest miilide kaugusel Tina (Eva Melander). Endasse hoidev naine on veidras armastuseta suhtes ning hoidub iseenda suhtes võõristust ennetades pea igasugusest inimlikust kontaktist. Lisaks välimusele muudab teda aga eriliseks imetabane lõhnataju. Tina ei tunneta üksnes möödujate kantavaid keelatud aineid, vaid ka nende emotsioone ja peidetud kavatsusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles