Tants kiirkeetja ümber

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Grėtė Šmitaitė hüppamas lavastuses «Mille pärast ma nutan».
Grėtė Šmitaitė hüppamas lavastuses «Mille pärast ma nutan». Foto: Kris Moor/stl

Mõnikord on tõesti nii, et su enda naerust läbi pressiv nutt on ainus muusika, mille järgi tantsida. Ja sa tantsidki. Grėtė Šmitaitė «Mille pärast ma nutan?» on justkui installatsioon, kus nii keha kui ka häälitsused hirmpaljastavalt valge ja tühja ruumi seintelt vastu kajavad. See on ruumi kompamine füüsilise kontaktita (peaaegu), atmosfääri keelega maitsmine seda limpsimata.

Lavastust «Mille pärast ma nutan?» on üksjagu kerge n-ö ära tõlgendada, kasutades karguna näiteks inetu pardipoja müüti, aga kuigi suled laval tõepoolest lendlevad, on selle sündmusväärtusest olulisem lasta protsessil end kaasa viia. Ikka üks maha pudenev sulg korraga.

Tagasi üles