Mõnikord on tõesti nii, et su enda naerust läbi pressiv nutt on ainus muusika, mille järgi tantsida. Ja sa tantsidki. Grėtė Šmitaitė «Mille pärast ma nutan?» on justkui installatsioon, kus nii keha kui ka häälitsused hirmpaljastavalt valge ja tühja ruumi seintelt vastu kajavad. See on ruumi kompamine füüsilise kontaktita (peaaegu), atmosfääri keelega maitsmine seda limpsimata.