Sõjaingli madal lend
Filmi «Alita: Sõjaingel» arvustus

Rosa Salazar ja Keean Johnson ulmemärulis «Alita: Sõjaingel».

FOTO: Kaader filmist

«Alita: Sõjaingel» on kummaline smuuti, mille koostisosad on eraldi võetuna isuäratavad. Kõik see kraam kokku aga maitseb, nagu püree oleks valmistanud vanaema, kes selle söögi-joogi populaarsusest kuulnuna, otsustab smuutit oma linnahipsteritest lapselastele hommikukohvi juurde pakkuda. Varsseller ja sügavkülmast võetud vaarikad võivad õiges vahekorras väga maitsvad olla, kuid valesti annustades saab tulemuseks vaid vastiku pläusti, olgu seal armastust kasvõi kamaluga juures.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

«Alita» väntamise tagasihoidlik lugu on hea näide sellest, kuidas algmaterjali armastades võib autor kogu projekti ohtu seada. Film põhineb 1990ndate jaapani manga-seerial «Gunnm», kus kauges tulevikus elavad planeetidevahelises sõjas hävinud Maal aristokraatlikud rikkurid hõljuvas linnas, maapinnal aga teenijarahvas, kes kunagi isandate palet ei näe. Leidur ja palgamõrtsuk Dyson Ido konstrueerib endale iidsest tehnikast kasutütre Alita, kes osutub kõige ohtlikumaks küborgrelvaks ajaloos ja hakkab kohe välja mõtlema viisi, kuidas taevasesse linna pääseda.

Hans Alla arvustab ulmepõnevikku «Alita: Sõjaingel».

Tagasi üles