Krista Kumberg: kas Eesti on helesinine?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kätlin Vainola, «Minu Eesti seiklus».
Kätlin Vainola, «Minu Eesti seiklus». Foto: Raamat

Kuidas seletada Eestit koolieelikule? Missugune meie kodumaa on? Kuidas ta selliseks sai? Mida meie riik tahab? Praegu ja tulevikus näiteks? Kas pöörata pilk minevikku ja rääkida sellest, mis oli? Või lugeda üles märksõnad, mille järgi praegust riiki teame, soovime, et teised teaks? Kui endal tarkust napib, saab abi raamatutest.

Kas pole tore, et Eesti Kirjastuste Liidu liikmete raamatumüügi edetabeli tipus troonis aastal 2018 lasteraamat: Epp Petrone „Meie Eesti“?! Ja seda riigi sajanda sünnipäeva aastal. Omal moel taas üks kingitus (nii raamat kui ka selle edu). Tõtt-öelda on „sajatamist“ piirilähedaselt palju saanud – näib, et nõelgi ei saa maha kukkuda ilma pühenduseta Eesti suurele juubelile. Aga teisalt, millal siis veel! Teist nii uhket tähtpäeva meie eluajal ei saabu.

Eelnev oli ajendiks vaadelda viit viimast, lugeja eale sobivas vormis meie kodumaast jutustavat lasteraamatut. Kõrvale jäid teatmeteosed, reisijuhina võetavad ja kuulsatest kaasmaalastest pajatavad raamatud, viimased väärivad omaette käsitlust. Milline teave ja mil moel lasteni viiakse? Enam-vähem kõik on kasutanud vana head belletriseeritud aimekirjanduse võtet, kõik edastatavad tarkused on pakitud raamjutu sisse.

Tagasi üles