Selgeltnägijate tuleproov Ameerika moodi

David Foster Wallace Foto: Suzy Allman

Nimetada David Foster Wallace’it kurioosumiks poleks väga vale. Üks suurimaid kurioosumeid 21. sajandi ameerika ja miks mitte ka maailma kirjanduselus. Nüüd võib teda nimetada ka igas mõttes tunnustatud, angažeeritud ja ilmselt ka mingisuguse akadeemilise sunniaparaadi teenistusse lülitatud kurioosumiks.

Tema peateos „Infinite Jest“ („Piiritu naljameel“, 1996) on rohkem kui tuhandeleheküljeline romaan, mida praeguseks on müüdud üle miljoni eksemplari. Lugejaid on sellel olnud ilmselt oluliselt vähem. Ega teda kerge lugeda ei ole, või on küsimus lausa selles, kas üldse võimalik. Kas ikka on päris õige teha ühe raamatu läbilugemisest vaata et iseend defineeriv elutöö?

Seda peetakse üheks ameerika postmodernismi või siis juba post-postmodernismi üheks peateoseks. Žanriliselt on see liigitatud muu hulgas ka süsteemiromaanide, entsüklopeedilise romaani ja hüsteerilise realismi kategooriasse – Pynchoni ja DeLillo järglaseks, kellena Wallace end ka ise positsioneeris.