Kuidas sündis eestlastele oluline laul

Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» originaalnoodid. Foto: Eero Vabamägi

• Gustav Ernesaksa laul «Mu isamaa on minu arm» saab täna 75- aastasteks.

Sel suvel möödub 150 aastat esimesest laulupeost ning käimas on eesti laulu ja tantsu juubeliaasta, mille tippüritus on 4.–7. juulini toimuv XXVII laulu- ja XX tantsupidu «Minu arm». Peo juhtmõte pärineb Lydia Koidula luuletusest «Mu isamaa on minu arm».

Täna 75 aastat tagasi kirjutas Gustav Ernesaks Koidula sõnadele viisi ja nii sündis isamaa-armastuse ülemlaul, millest praeguseks on saanud laulupeo hümn ning tõenäoliselt ka pärisosa eestlaseks olemise geneetilisest koodist.

Olgugi et teose algne käsikiri on Gustav Ernesaksa enda dateeringuga säilinud ja hoiul rahvusraamatukogus, ei ole teose saamisloost ülearu palju teada.

Küsisin Gustav Ernesaksa lähedaselt kolleegilt ning Eesti Rahvusmeeskoori (toona Riikliku Akadeemilise Meeskoori) dirigendilt Olev Ojalt, kui palju Ernesaks ise selle pala valmimise kohta rääkis. Olev Oja vastas: «Olin Ernesaksa kõrval juba alates 1958. aastast alates, kui minust sai Gustav Ernesaksa õpilane, ning me puutusime temaga kokku kuni tema surmani. Selle aja sees ei rääkinud Ernesaks mulle sõnagi sellest perioodist Jaroslavlis ega sellest, kui ta sattus Moskva Botkini haiglasse. Laulu «Mu isamaa on minu arm» kirjutas ta peale haiglast vabanemist ning Koidula teksti leidis ta tol ajal Venemaal ilmunud ajalehest Rahva Hääl. Ta on küll maininud, et kirjutas selle pala Sobinovski 5, ja kuupäeva ta nimetas ka, 4. märts 1944, aga rohkem meil sellest perioodist ei ole juttu olnud.»

Otsisin rahvusraamatukogu Digari portaalist mainitud Rahva Hääle üles ning omamoodi hämmastav on see, et 24. detsembril 1943. aastal ilmunud lehes, mis muidu sisaldab palju propagandat ning süngeid rindeteateid «hingevõtjatest» ja teistest sõjakoledustest, on täpipealt jõululaps Koidula sajandal sünniaastapäeval terve lehekülg pühendatud sellele tähtpäevale. Muuhulgas kaunis kalligraafilises kirjas ka Koidula luuletus «Mu isamaa on minu arm».

Laulu ei lubatud esitada 1950., 1955. ega 1960. aasta laulupeol. Ent 1960. aastal alustasid koorid laulupeo lõpetamisel laulu ise ning autor juhatas viimast salmi.

Tollal 35-aastane Ernesaks oli selle ajalehe ilmumise ajal veel Moskvas Botkini kliinikus, kust ta kirjutati välja 24. jaanuaril 1944. Oma raamatus «Laine tõuseb» kirjutab Gustav Ernesaks laulu sünni kohta vaid mõned read: «Pärast pikemat haiglaperioodi, mis järgnes Jaroslavli pommitamisele (13. VI 1943), elasin stipendiaadina Moskva lähistel. Vahetevahel käisin Moskvas meie esinduses Sobinovski 5. Seal said kirja pandud segakoorilaulud «Mu isamaa on minu arm» (4. III 1944) ja «Puhtad pihud». Leidsin luuletused Rahva Häälest, kus need olid avaldatud Koidula 100. sünniaastapäeva puhul.»

1944. aasta 4. märtsil komponeeritud «Mu isamaa on minu arm» ilmus esimest korda trükituna 1944. aasta lõpus Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu väljaandes «Rahvalikke laule segakoorile», mille toimetaja oli Gustav Ernesaks.

Olev Oja sõnul esitas pala kindlasti juba ka selsamal 1944. aastal Ernesaksa loodud Eesti NSV Riiklik Filharmoonia Meeskoor (praegune Eesti Rahvusmeeskoor).

Üldlaulupeol kõlas «Mu isamaa on minu arm» esimest korda 1947. aastal segakooride ettekandes. Sealt edasi ei lubatud seda laulu esitada 1950., 1955. ega 1960. aasta laulupeol. Tõsi, 1960. aastal alustasid koorid laulupeo lõpetamisel laulu ise ning autor juhatas viimast salmi. Alates 1965. aasta üldlaulupeost on see laul olnud kõigi meie suurpidude lõpulaul.

1988. aasta detsembris Lembit Laurile antud raadiointervjuus ütles toona 80-aastane Ernesaks, et laulu kirjutades ei osanud ta arvata, et see hakkab endale ise teed rajama. «Oli ühel laulupeol isegi niisugune asi, et ta ei olnud enam laulupeo kavas, aga lava hakkas laulma ja laulis kaks salmi ära. Siis pealikutest üks tuli ja ütles, et mine juhata, ning siis juhatasin kolmanda salmi. Hiljem on see laul alati kavas olnud. Et kõigil oleks mõnus püsti tõusta, siis nimetati seda laulupeo hümniks – mis sa tõused püsti, laul on laul, aga rahvas hakkas püsti tõusma. Ma ise pean ka siis püsti tõusma, mul ei sobi ka siis istuma jääda,» kõneles Ernesaks.

See oli laulupeo 100. aastapäeval, 1969. aasta üldlaulupeol, kui publik selle laulu esitust ühise väena seistes kuulas. Muusikateadlane Tiia Järg on meenutanud, et selle kombe tekkeks pidi üks inimene lauluväljakul esimesena tõusma ja valge suvemütsi peast võtma. «On neid, kes kinnitavad, et see üks ja esimene tõusja oli Tallinnfilmis töötanud Lennart Meri,» ütles Järg ning jätkas: «Seda laulu oli sõjajärgsel ajal eestlastele väga tarvis, see julgustas edasi elama, ütles hiljuti lahkunud professor Uno Järvela, Riikliku Akadeemilise Meeskoori asutajaliige. Võib-olla on see laul eestlastele üldse kõige tähtsam laul pärast suurt sõda.»

Sel suvel, laulupeo juubeliaastal toimuval 27. laulupeol «Minu arm» juhatab Gustav Ernesaksa loodud laulupeo hümni maestro õpilane dirigent Olev Oja. See ei ole tal esimene kord seda pala juhatada: «Kuna Ernesaksa tervis oli 1980. aastal nõrk, siis arstid keelasid tal juhatamise ära. Ent laulupidudel tahtis ta juhatada, mistõttu võttis ta mind dublandina dirigendipulti kaasa. Olin seal koos temaga ja tajusin seda võimast jõudu, mis temast väljus. Esimese salmi poole peal andis ta mulle juhatamise üle, siis juhatasin teise salmi ja kolmandaks salmiks andsin juhtimise uuesti temale lõpetamiseks üle. Täpselt nii oli see ka 1985. aastal. Ka 1990. aastal oli Ernesaksal dublant – Ants Üleoja. Aga siis ta riskis ja juhatas terve laulu ära,» meenutas dirigent Olev Oja ning lisas, et talle oli väga suur au sel juubelipeol seda pala juhatada. «See laul kõlab kodumaa-armastuse nimel ikka ju südamest.»

Oja sõnul ei kippunud Ernesaks oma loomingust eriti rääkima. Küsimuses, kas laulu «Mu isamaa on minu arm» võiks võtta kasutusele Eesti Vabariigi hümnina, on Ojal selge seisukoht: «Olen sellele väga palju mõelnud ja jõudnud arvamusele, et las ta jääb laulupidude hümniks. Kui teda iga päev esitada, siis ta lihtsalt kulub ära.»