Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/08/08/11164716t1hd587.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/03/11838361t1h1a53.jpg)
Luuletaja Triin Soometsa meelest võiks luule lugejat liigutada ja iseendaks saama tõugata, mitte ei peaks tema ootustele vastama.
Miks sa ei kirjuta enam selliseid luuletusi: «Kui oma preilit nägi vannis teenijanna…» või «Neid õrnu sõrmi murda vastu põlvi…»?
Loodetavasti sellepärast, et on toimunud mingisugune areng, kas või taandareng. Valusad kohad on ehk mujale nihkunud.
Kas siis valu on see, millest luuletusi tehakse?