Tragöödiamudelite psühholoogilised tajutingimused

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Koppelmaa lavastuses «AV Maria» mängivad Lauli Otsar, Andres Puustusmaa ja Markus Truup.
Karl Koppelmaa lavastuses «AV Maria» mängivad Lauli Otsar, Andres Puustusmaa ja Markus Truup. Foto: Meeri-Lii Narimäe

Karl Koppelmaa kirjutatud ja lavastatud «AV Maria» mõjub väga värske psühholoogilise teatrina. Tänapäeva teater, mis vaevleb pidevalt heade näidendite puudumise valus, on hakanud endale ise tekste looma. «AV Maria» on mänglev metatekst, millega aga laval enam ei trikitata, vaid tõlgitakse inimpsühholoogia vormi.

Teksti käivitab idee, et kogu inimeste maailm koosneb lugudest ja neid arhetüüpseid lugusid on piiratud hulk. Lugusid endid meile ei jutustata, eeldatakse, et vaataja on nendega kursis. Neile lisaks on aga veel siin ja praegu toimiv lugu, kus tegelasteks isa (Andres Puustusmaa), tütar (Lauli Otsar) ja rott (Markus Truup). Nemad elavad nendes kuulsates lugudes.

See ei ole lihtsalt kergemeelne tekstimäng, vaid kohati tundub, et teksti ja lavavõtme koostoimes arutletakse lausa tragöödia tajutingimuste üle tänapäeva ühiskonnas. Luule Epner analüüsis oma hiljutises põhjalikus käsitluses tragöödia võimalikkuse tingimusi praeguses ühiskonnas. Ta osutab tragöödia väidetava surma ühe võimalusena kahe viimase sajandi vältel kujunenud massimeedia mõjule, mis on omal moel devalveerinud kannatuste ja surma tähenduse. Traagilise taju eeldustena nimetab Epner eeldust, et «lugu peab hõlmama nii personaalset kui ka üleisikulist tasandit, individuaalne saatus peaks avama üldinimlikult olulisi dilemmasid. Esteetiline kogemus nõuab ka distantsi loomist laval nähtavast-kuuldavast, et oleks võimalik seda läbi mõelda ja mõista. [---] Puht mõistuslik vastuvõtt teeks tragöödiast allegooria, jäägitult tundeline kaasaelamine aga melodraama» (Luule Epner, «Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga», Teater. Muusika. Kino 2019, nr 2).

Tagasi üles