Miraaž Mrożeki, Undi ja Toomperega

Marta Laan ja Mait Malmsten Eesti Draamateatri lavastuses «Armastus Krimmis». Foto: Eesti Draamateater

Selle minu isikliku miraažiga pole teatriloolises mõttes küll midagi pihta hakata, aga kui meie teatris hakkab keegi tegelema Sławomir ​Mrożekiga, kangastub mulle Mati Unt oma matiundilikus olekus ning tema erinevates teatrites lavastatud Mrożekid ja Gombrowiczid. Ju on need kooslused mingi jälje siinkirjutajasse jätnud, seda enam, et Unt on ka ju ise öelnud, et Mrożek on tema autor. Kui Unt lavastas 2004. aastal Rakvere teatris Mrożeki 1999. aastal ilmunud näidendi «Kaunis vaade», rääkis ta, et kindlasti tahaks ta lavastada ka mõni aasta enne «Kaunist vaadet» ilmunud näidendi «Armastus Krimmis».

Sellel isiklikul Undi-miraažil on seoses Hendrik Toompere lavastusega «Armastus Krimmis» veel üks pool –​ suur lava ja kõik see, mis suurel laval lavastamisega kaasneb, kui on õige materjal, õige seltskond ja õige meeleseisund. Kõike üksüheselt võtta ei saa ega tohigi, aga näiteks Toompere Draamateatri «Kirsiaias» ja «Kolmes ões», Endla «Woyzeckis», Vanemuise «Faustis» ning mõnes veel on midagi, mis on meeles ka Undi suure lava lavastustes.