See album juba pika intro peale kallist aega ei raiska. Riffarrica omanimeline debüüt algab korraliku röögatusega. Peagi selgub, et tegemist oli võrdlemisi rahuliku möirgega, millest alates album alles saab jõu ja väe sisse ning kui juba hoog sees, siis paneb ilma hinnaalandust tegemata lõpuni välja. Riffarrica esimese kauamängiva karune pigistus on oma vahetult intensiivsuselt midagi sellist, mida võis viimati tunda siis, kui regirokk-kollektiiv Oort sai valmis oma teise ning võimalik, et parima kauamängiva „Veere, veere päevakene“.
